10.h arvab etendusest nii ...
Lakkamatu ahel
Vastandumisi on maailmas palju, ka kõige tavapärasemates olukordades. Inimene on ühele kurat ja teisele jumal, ning kahe eri maailma konfliktid on kerged tekkima.
Vallo Kirsi lavastatud „Vanad ja noored“ põhineb A.H.Tammsaare loomingul ja on kokku pandud mitmest erinevast jutustusest. Lavastus pajatab loo põlvkondadevahelistest suhetest. Iga generatsioon kas püüab olla või arvabki, et on parem, targem ja suutlikum. Vanad soovivad edasi anda iidseid oskusi ja tarkusi, samas kui noored tahavad ise õppida, katsetada ja proovida uusi lahendusi.
Istun intiimse rehetare all. Märkan voodit, lauda ja pinki me kodumaa mullal – kõike, mis elamule omane. Tunnen elatanud puidu hõngu ja põranda rõsket õhkamist, tuul lõõtsub sisse ja pääsukesed tiivutavad tare all – see on esmane emotisoon, mis aitas järgnevalt toimuvasse sisse elada, mistõttu arvan, et etenduse ettekandmiseks on valitud õige paik: Tammsaare sünnikoht, millest tema looming on rohkelt inspiratsiooni saanud.
Lisaks kohavalikule üllatas Kirs huvitavate lahenduste kasutamisega. Kaugusest kostuvad hääled, ruumide ja õu asjakohane kasutus, helide ja valguse meisterlik kooskõla, taevatrepp ja pöörduvad ilmetmuutvad seinad – need kõik mängisid etenduses oma rolli.
Dramatiseerijad Tõnis Parksepp ja Vallo Kirs on teinud lavastuse vaataja jaoks põnevaks. Pidev mäng oleviku ja mineviku vaheldumisel nõuab jälgimist ja kaasamõtlemist. Üksikute vihjete andmine ja järkjärguline (tegelaskuju) lahtirullumine läbi teksti lasi tervikpilti näha alles kõige lõpus, mille tulemusena säilis ootusärevus viimse tegevuseni laval.
Selle kõige juures on kindlasti suur osa ka näitlejatel, kelle valik oli hästi õnnestunud. Peeter Jürgensi roll Juhanina avaldas muljet juba esimesest stseenist alates. Võibolla olid need tema silmad, millest võis näha elukogenud hinge. Võibolla kehahoiak, mis vanale eluaegsele töörügajale omane või hoopis vanaisalik kõnepruuk, mis lapsepõlve meenumist esile kiskus. Miski mind tema juures lummas - järeldan, et see on kõigi eelmainitud omaduste kuldne tervik, mis selle imepärase tegelase lõi ning kelle kehastamisega tuli Peeter Jürgens ootamatult hästi toime.
Oli teinegi tegelaskuju, kes endast märgi minu ajusoppidesse jättis. Adeele Sepp kui Tiina kehastas noort maal kasvanud naist, kes suutis olla nii otsekohene kui ka salapärast ja hellusest pakatav. Tema õrnus ja haprus olid tasakaaluks oma mehe iseseivusele ja järsule iseloomule. Tiina oli see, kes balansseeris suhteid vanade ja noorte vahel.
„Vanad ja noored“ – lavastus, mida iseloomustab lause“ lihtsuses peitub võlu“. Selle mõistmiseks ei pea etendust mitmeid kordi uuesti vaatama ega koduteel vaikides nähtut ja kogetut seedima. See on kerge tükk, mis on ühteaegu nii tähendusrikas kui ka meelelahutuslik. Olen kindel, et igaüks, kes seda juhtub nägema, leiab sarnaseid jooni enesegi elust ning tahes-tahtmata samastub sellega. Kahtlemata paneb etendus mõtlema ning oma suhtumist vanemasse põlvkonda teatud määral muutma.
Karmen Palusoo, 10.h
«Vanad ja noored»
Lavastaja Vallo Kirs, dramaturg Tõnis Parksepp, kunstnik Jaanus Laagriküll
Osades: Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Madis Mäeorg, Rait Õunapuu, Kristian Põldma
Ugala suvelavastus. Esietendus 3. augustil Vargamäe rehetares
* * *
Noore klišee ja vana meisterlikkus
Palav. Nii palav. Näpin juba kapsaks kulunud teatripiletit ja mõtlen, kas oleks abiks, kui sellega endale veidi tuult lehvitada. Proovin. Midagi. Ootan juba etenduse algust, et see mind siit palavast tänapäevast eemale viiks.
Lavakujundust vaadates satun ma segadusse. Tundub, nagu on proovitud tekitada kaks tuba: magamistuba ja söögituba. Samas leian ma magamistoast tööriistu: rehad ja kõplad. Tundub, et detailidele ei ole nii suur tähelepanu pööratud. Kujundus üldiselt täidab oma eesmärki – loob selle ajastu aida atmosfääri.
Etenduses meenutab vana peremees aidas istudes minevikku. Koorub lahti igine kokkupõrge kahe põlvkonna vahel, kus noored on alati hakkamist täis ja leiavad, et vanad ei tea midagi ja ei oska midagi. Samas ei taha vanad ka kõike, mille nimel on elus vaeva nähtud lihtsalt noortele üle anda. Puudub justkui usaldus põlvkondade vahel, puudub ühine keel.
Etenduse on lavastanud noor ja värske näitleja/lavastaja Vallo Kirs. Ta on põiminud kokku mitmeid Tammsaare maaeluainelisi tekste. Põhjaks kasutatud „Vanadele ja noortele“ on lisatud ka „Vanaisa surm“ ja „Mäetaguse vanad“ Olen kuulnud mingit tarka meest kunagi ütlemas: „Iga lavastaja leiab enese jaoks mingil ajal Tammsaare.“ Nähtud lavastuse põhjal võin kindlalt öelda, et Vallo Kirs on oma lähenemise Tammsaarele leidnud. Ta suudab teha autori tekstid rahvale lähedaseks, mõistetavaks. Inimese loomujooned on ta detailideni välja toonud, kõik on lahti, vaatajatele avatud. Ehk on see ka liiga klišee?
„Eesti teatri aastaauhind 2013 parim meespeaosa: Peeter Jürgens - Juhan lavastuses "Vanad ja noored."“ Muud nagu polekski vaja. Sõnades ei saa kirjeldada seda ehtsust, mida ta oma rollis kandis. Sõnades ei saa kirjeldada tema vesihalle silmi, mis mind kõnetasid juba enne, kui ta oma suu paotas. „Ta silmad kõnelevad tõtt ja elutarkust ja see on omal moel lihtne, selge ja sügavalt läbi tunnetatud,“ kirjutas Margus Mikomägi enda arvustuses. Olen temaga ühte meelt. Ta ei näidelnud. Ta oli.
Näitlejatest avaldas mulle vist kõige vähem muljet Adeele Sepp Tiina rollis. Proovisin kogu etenduse vältel temas näha Eesti naise tugevust, kuid leidsin vaid pidevat kannatust. Tema näos oli piitsutatud kassipoja altkulmu pilk – vaevaline ja kannatav. Mina isiklikult ei kutsuks seda naise tugevuseks.
Muusikaline lahendus tundus veidi sunnitud. Seda oli kasutatud ainult funktsionaalseks eesmärgiks. Vahetada ajastuid, eristada minevikku olevikust. Erilist tähendust pillilool ei olnud.
Kui klišeede juurde tagasi pöörduda, oli parim näide sellest etenduse lõpp. Valge redeli laskumine maale. Liiga arusaadav, liiga otse näkku öeldud lahendus, lihtne. Seda oleks saanud mitut erinevat moodi esitada, kuid leiti just see kõige lihtsam viis. See ei jätnud minule kui vaatajale mitte mingisugust mõtteainet.
Üleüldiselt oli see üks suurepärane etendus. Vanad ja noored. Aastakümneid tagasi kirjutatud tekst on sajaprotsendiliselt ajakohane ka praegu. Etendus kõnetas sügavalt igas vanuses inimest ja kas see mitte polegi ühe hea tüki ülesanne?
Inga Tarto, 10.h
* * *
Lihtsuses peitub võlu ehk etendus ,,Vanad ja noored’’
Olen sõnatu. Tegelikult olen sõnatu siiamaani. Kui ma esimese vaatuse alguses arvasin, et tegemist on väga igava etendusega, siis mu arvamus muutus täielikult alates poolest etendusest.
Etendus räägib sellest, kuidas vanaisa mõtleb tagasi vanale ajale, kuidas peretütar Tiina oli läinud mehele ning koos oma peigmehega vanemate talu endale võtnud. Traagiliseks sündmuseks aga osutub ootamatu tulekahju, mille tõttu peavad kõik talust lahkuma. Selgub, et eluga tagasi järjepeale saada ei olegi nii lihtne ning etendus lõppeb Kaareli ja vanaisa enda surmaga. Osades on Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Madis Mäeorg (külalisena), Rait Õunapuu ja Kristian Põldma. Lavastajaks imeline Vallo Kirs ning dramatiseerijad on Tõnis Parksepp ning samuti Vallo Kirs.
Mind pani see etendus terveks õhtuks ikka mõtlema ning olen siiani sellest vaimustuses. Eriti märkimisväärne oli see, et publikule ei olnud kõik puust ja punaseks ette tehtud, vaid iga üks sai ise enda jaoks etenduse lahti mõtestada, sellest isemoodi aru saada. Kaasamõtlemist oli palju, mis oligi minu arvates see, mis pani inimesed huvituma selleaegsest elust ning mille tagajärjeks oligi publiku südametesse jõudmine. Halbu külgi mulle nii väga silma ei hakanudki, algul häiris mind Tiina tegelaskuju miimika kasutus, kuid lõpu poole sain juba aru, et tema tegelaskujule muu miimika ei oleks sobinudki.
Parimad näitlejatööd olid kindlasti Peeter Jürgens ja Luule Komissarov. Nad andsid edasi emotsioone nii hästi, et kohati katsid mu keha korralikud külmavärinad, koht, kus Peeter nuttis, tõid ka minu silmadesse pisarad. Sellist emotsiooni ei saa ma teatrist just liiga tihti.
Kujundus oli lihtne, kuid efektne. Oli vähe kasutatud rekvisiite, aga samas kõik vajalik oli jällegi olemas. Olen üleüldse märganud, et mida aeg edasi, seda lihtsamaks muutuvad lava kujundused, kuid võib olla jällegi raskemaks sisud. See on hea, lavapilt on tasakaalus.
Samuti muusika oli lihtne, kuid andis väga hästi emotsiooni edasi. Järjekordne tõestus sellest, et alati ei pea olema dramaatilised muusikapalad taustaks selleks, et muuta olukorda lihtsasti mõistetavaks, vastupidi, piisab vaid paarist noodist, et publikut veenda.
Ma ootasin sellest etendusest palju, sest teadsin, et näitlejad on kõrgelt hinnatud ning ka koht tundus olevat mahe. Sain täpselt selle emotsiooni, mida ootasin ja võimalik, et veel rohkemgi. Selles oli nii naeru, nuttu, kaasamõtlemist kui ka uusi ja huvitavaid fakte selle ajastu kohta. Eriti jäi meelde see, kuidas nad üksteist kuulasid ning meid veensid nagu nad tõesti oleksidki esimest korda kõike seda informatsiooni kuulnud. Võin päris kindlalt öelda, et ma pole ainuke, kes etendusest vaimustuses on, sest ma võisin küll etenduse lõpus olla üks esimesi, kes püsti tõusis, kuid peagi liitusid minuga teisedki. Arvan, et etendusi põhi probleem oli ime hästi välja toodud- kui erinevad võivad olla noorte ja vanade inimeste vaatenurgad ning milliste olukordadeni need välja viia võivad. Super töö!
Anelle Trepp, 10.h
Vastandumisi on maailmas palju, ka kõige tavapärasemates olukordades. Inimene on ühele kurat ja teisele jumal, ning kahe eri maailma konfliktid on kerged tekkima.
Vallo Kirsi lavastatud „Vanad ja noored“ põhineb A.H.Tammsaare loomingul ja on kokku pandud mitmest erinevast jutustusest. Lavastus pajatab loo põlvkondadevahelistest suhetest. Iga generatsioon kas püüab olla või arvabki, et on parem, targem ja suutlikum. Vanad soovivad edasi anda iidseid oskusi ja tarkusi, samas kui noored tahavad ise õppida, katsetada ja proovida uusi lahendusi.
Istun intiimse rehetare all. Märkan voodit, lauda ja pinki me kodumaa mullal – kõike, mis elamule omane. Tunnen elatanud puidu hõngu ja põranda rõsket õhkamist, tuul lõõtsub sisse ja pääsukesed tiivutavad tare all – see on esmane emotisoon, mis aitas järgnevalt toimuvasse sisse elada, mistõttu arvan, et etenduse ettekandmiseks on valitud õige paik: Tammsaare sünnikoht, millest tema looming on rohkelt inspiratsiooni saanud.
Lisaks kohavalikule üllatas Kirs huvitavate lahenduste kasutamisega. Kaugusest kostuvad hääled, ruumide ja õu asjakohane kasutus, helide ja valguse meisterlik kooskõla, taevatrepp ja pöörduvad ilmetmuutvad seinad – need kõik mängisid etenduses oma rolli.
Dramatiseerijad Tõnis Parksepp ja Vallo Kirs on teinud lavastuse vaataja jaoks põnevaks. Pidev mäng oleviku ja mineviku vaheldumisel nõuab jälgimist ja kaasamõtlemist. Üksikute vihjete andmine ja järkjärguline (tegelaskuju) lahtirullumine läbi teksti lasi tervikpilti näha alles kõige lõpus, mille tulemusena säilis ootusärevus viimse tegevuseni laval.
Selle kõige juures on kindlasti suur osa ka näitlejatel, kelle valik oli hästi õnnestunud. Peeter Jürgensi roll Juhanina avaldas muljet juba esimesest stseenist alates. Võibolla olid need tema silmad, millest võis näha elukogenud hinge. Võibolla kehahoiak, mis vanale eluaegsele töörügajale omane või hoopis vanaisalik kõnepruuk, mis lapsepõlve meenumist esile kiskus. Miski mind tema juures lummas - järeldan, et see on kõigi eelmainitud omaduste kuldne tervik, mis selle imepärase tegelase lõi ning kelle kehastamisega tuli Peeter Jürgens ootamatult hästi toime.
Oli teinegi tegelaskuju, kes endast märgi minu ajusoppidesse jättis. Adeele Sepp kui Tiina kehastas noort maal kasvanud naist, kes suutis olla nii otsekohene kui ka salapärast ja hellusest pakatav. Tema õrnus ja haprus olid tasakaaluks oma mehe iseseivusele ja järsule iseloomule. Tiina oli see, kes balansseeris suhteid vanade ja noorte vahel.
„Vanad ja noored“ – lavastus, mida iseloomustab lause“ lihtsuses peitub võlu“. Selle mõistmiseks ei pea etendust mitmeid kordi uuesti vaatama ega koduteel vaikides nähtut ja kogetut seedima. See on kerge tükk, mis on ühteaegu nii tähendusrikas kui ka meelelahutuslik. Olen kindel, et igaüks, kes seda juhtub nägema, leiab sarnaseid jooni enesegi elust ning tahes-tahtmata samastub sellega. Kahtlemata paneb etendus mõtlema ning oma suhtumist vanemasse põlvkonda teatud määral muutma.
Karmen Palusoo, 10.h
«Vanad ja noored»
Lavastaja Vallo Kirs, dramaturg Tõnis Parksepp, kunstnik Jaanus Laagriküll
Osades: Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Madis Mäeorg, Rait Õunapuu, Kristian Põldma
Ugala suvelavastus. Esietendus 3. augustil Vargamäe rehetares
* * *
Noore klišee ja vana meisterlikkus
Palav. Nii palav. Näpin juba kapsaks kulunud teatripiletit ja mõtlen, kas oleks abiks, kui sellega endale veidi tuult lehvitada. Proovin. Midagi. Ootan juba etenduse algust, et see mind siit palavast tänapäevast eemale viiks.
Lavakujundust vaadates satun ma segadusse. Tundub, nagu on proovitud tekitada kaks tuba: magamistuba ja söögituba. Samas leian ma magamistoast tööriistu: rehad ja kõplad. Tundub, et detailidele ei ole nii suur tähelepanu pööratud. Kujundus üldiselt täidab oma eesmärki – loob selle ajastu aida atmosfääri.
Etenduses meenutab vana peremees aidas istudes minevikku. Koorub lahti igine kokkupõrge kahe põlvkonna vahel, kus noored on alati hakkamist täis ja leiavad, et vanad ei tea midagi ja ei oska midagi. Samas ei taha vanad ka kõike, mille nimel on elus vaeva nähtud lihtsalt noortele üle anda. Puudub justkui usaldus põlvkondade vahel, puudub ühine keel.
Etenduse on lavastanud noor ja värske näitleja/lavastaja Vallo Kirs. Ta on põiminud kokku mitmeid Tammsaare maaeluainelisi tekste. Põhjaks kasutatud „Vanadele ja noortele“ on lisatud ka „Vanaisa surm“ ja „Mäetaguse vanad“ Olen kuulnud mingit tarka meest kunagi ütlemas: „Iga lavastaja leiab enese jaoks mingil ajal Tammsaare.“ Nähtud lavastuse põhjal võin kindlalt öelda, et Vallo Kirs on oma lähenemise Tammsaarele leidnud. Ta suudab teha autori tekstid rahvale lähedaseks, mõistetavaks. Inimese loomujooned on ta detailideni välja toonud, kõik on lahti, vaatajatele avatud. Ehk on see ka liiga klišee?
„Eesti teatri aastaauhind 2013 parim meespeaosa: Peeter Jürgens - Juhan lavastuses "Vanad ja noored."“ Muud nagu polekski vaja. Sõnades ei saa kirjeldada seda ehtsust, mida ta oma rollis kandis. Sõnades ei saa kirjeldada tema vesihalle silmi, mis mind kõnetasid juba enne, kui ta oma suu paotas. „Ta silmad kõnelevad tõtt ja elutarkust ja see on omal moel lihtne, selge ja sügavalt läbi tunnetatud,“ kirjutas Margus Mikomägi enda arvustuses. Olen temaga ühte meelt. Ta ei näidelnud. Ta oli.
Näitlejatest avaldas mulle vist kõige vähem muljet Adeele Sepp Tiina rollis. Proovisin kogu etenduse vältel temas näha Eesti naise tugevust, kuid leidsin vaid pidevat kannatust. Tema näos oli piitsutatud kassipoja altkulmu pilk – vaevaline ja kannatav. Mina isiklikult ei kutsuks seda naise tugevuseks.
Muusikaline lahendus tundus veidi sunnitud. Seda oli kasutatud ainult funktsionaalseks eesmärgiks. Vahetada ajastuid, eristada minevikku olevikust. Erilist tähendust pillilool ei olnud.
Kui klišeede juurde tagasi pöörduda, oli parim näide sellest etenduse lõpp. Valge redeli laskumine maale. Liiga arusaadav, liiga otse näkku öeldud lahendus, lihtne. Seda oleks saanud mitut erinevat moodi esitada, kuid leiti just see kõige lihtsam viis. See ei jätnud minule kui vaatajale mitte mingisugust mõtteainet.
Üleüldiselt oli see üks suurepärane etendus. Vanad ja noored. Aastakümneid tagasi kirjutatud tekst on sajaprotsendiliselt ajakohane ka praegu. Etendus kõnetas sügavalt igas vanuses inimest ja kas see mitte polegi ühe hea tüki ülesanne?
Inga Tarto, 10.h
* * *
Lihtsuses peitub võlu ehk etendus ,,Vanad ja noored’’
Olen sõnatu. Tegelikult olen sõnatu siiamaani. Kui ma esimese vaatuse alguses arvasin, et tegemist on väga igava etendusega, siis mu arvamus muutus täielikult alates poolest etendusest.
Etendus räägib sellest, kuidas vanaisa mõtleb tagasi vanale ajale, kuidas peretütar Tiina oli läinud mehele ning koos oma peigmehega vanemate talu endale võtnud. Traagiliseks sündmuseks aga osutub ootamatu tulekahju, mille tõttu peavad kõik talust lahkuma. Selgub, et eluga tagasi järjepeale saada ei olegi nii lihtne ning etendus lõppeb Kaareli ja vanaisa enda surmaga. Osades on Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Madis Mäeorg (külalisena), Rait Õunapuu ja Kristian Põldma. Lavastajaks imeline Vallo Kirs ning dramatiseerijad on Tõnis Parksepp ning samuti Vallo Kirs.
Mind pani see etendus terveks õhtuks ikka mõtlema ning olen siiani sellest vaimustuses. Eriti märkimisväärne oli see, et publikule ei olnud kõik puust ja punaseks ette tehtud, vaid iga üks sai ise enda jaoks etenduse lahti mõtestada, sellest isemoodi aru saada. Kaasamõtlemist oli palju, mis oligi minu arvates see, mis pani inimesed huvituma selleaegsest elust ning mille tagajärjeks oligi publiku südametesse jõudmine. Halbu külgi mulle nii väga silma ei hakanudki, algul häiris mind Tiina tegelaskuju miimika kasutus, kuid lõpu poole sain juba aru, et tema tegelaskujule muu miimika ei oleks sobinudki.
Parimad näitlejatööd olid kindlasti Peeter Jürgens ja Luule Komissarov. Nad andsid edasi emotsioone nii hästi, et kohati katsid mu keha korralikud külmavärinad, koht, kus Peeter nuttis, tõid ka minu silmadesse pisarad. Sellist emotsiooni ei saa ma teatrist just liiga tihti.
Kujundus oli lihtne, kuid efektne. Oli vähe kasutatud rekvisiite, aga samas kõik vajalik oli jällegi olemas. Olen üleüldse märganud, et mida aeg edasi, seda lihtsamaks muutuvad lava kujundused, kuid võib olla jällegi raskemaks sisud. See on hea, lavapilt on tasakaalus.
Samuti muusika oli lihtne, kuid andis väga hästi emotsiooni edasi. Järjekordne tõestus sellest, et alati ei pea olema dramaatilised muusikapalad taustaks selleks, et muuta olukorda lihtsasti mõistetavaks, vastupidi, piisab vaid paarist noodist, et publikut veenda.
Ma ootasin sellest etendusest palju, sest teadsin, et näitlejad on kõrgelt hinnatud ning ka koht tundus olevat mahe. Sain täpselt selle emotsiooni, mida ootasin ja võimalik, et veel rohkemgi. Selles oli nii naeru, nuttu, kaasamõtlemist kui ka uusi ja huvitavaid fakte selle ajastu kohta. Eriti jäi meelde see, kuidas nad üksteist kuulasid ning meid veensid nagu nad tõesti oleksidki esimest korda kõike seda informatsiooni kuulnud. Võin päris kindlalt öelda, et ma pole ainuke, kes etendusest vaimustuses on, sest ma võisin küll etenduse lõpus olla üks esimesi, kes püsti tõusis, kuid peagi liitusid minuga teisedki. Arvan, et etendusi põhi probleem oli ime hästi välja toodud- kui erinevad võivad olla noorte ja vanade inimeste vaatenurgad ning milliste olukordadeni need välja viia võivad. Super töö!
Anelle Trepp, 10.h