6. detsembril 2013 käisime teatris N0 99, kus kõigepealt kuulasime loengut kaasaegsest kunstist ja teatrist ning seejärel vaatasime etendust "Iga eht südamelöök"
Mõned muljed teistsugusest teatrist on siin:
"Iga eht südamelöök" on "Karjääri" nägemisest saati võimsaim teatri- ja kultuurielamus, mille osaks olen saanud.
Usun, et suurt rolli selles mängib Laur Kaunissaare sissejuhatus enne etendust, veel rohkemgi aga Eero Epneri loeng-mõtisklus kaasaegsest teatrist, kunstist ja elust üldiselt. Lisaks imetlus- (ja kadestus)väärsele sõnaosavusele, mis tegid kuulamise äärmiselt sundimatuks, suutis Epneri maailmapilt ning oskus sügavuti minna minus mingid kanalid avada, mis omakorda tegi etenduse vaatamise enneolematult loomulikuks ja lihtsaks. Tema poolt rõhutatud "hetkes olemine" ning nii-öelda "loogilise loo mittetagaajamine" ei nõudnud absoluutselt minupoolset pingutust. Etendus oli siiras, see oli sõna kõige otsesemas mõttes ehe. Seal oli rõõmu, kurbust, viha, traagikat, helgust, lõbu(sust), valu, kaotust, segadust, eneseirooniat.. See kõik oli niivõrd eluline ning jõudis minuni väga puhtalt. Lisaks vaimsele oli ka lavastuse esteetiline pool paigas. Muusika oli väga oskuslikult valitud, nagu see NO puhul üldiselt on. Juhan Liivi luule sobis täiuslikult.
Sügav kummardus kogu teatritrupi ees, mitte vaid kui näitlejate-lavastajate, vaid kui inimeste. Üle pika aja lahkusin taas teatrist lummatuna. Johanna, 12.h
*
Mulle väga meeldis see etendus. Midagi täiesti uut minu jaoks ja terve aeg oli põnev vaadata. Pidevalt sai südamest naerda ja kui ei naernud siis olid ikkagi mingid emotsioonid üleval. Aeg läks väga kiiresti, oleks tahtnud isegi pikemalt vaadata, aga siis oleks liigapalju infot olnud, mille üle mõelda. Vahepeal oli tunne, et mida nad teevad seal ja väga imelik tundus kõik, aga samas oli see nii tabav ja nauditav. Väga meeldis ja üllatas see video alguses. Polnud enne sellist võtet näinud teatris, aga see andis hea lükke etendusele ja oli omapärane. Kõik näitlejad tegid ka väga head tööd, iga roll oli tõesti hästi välja mängitud. Suurepärane kogemus :) Elerin, 10.h
*
Ma olen meeletult rõõmus, et meil on koolis selline projekt nagu teatriprojekt, sest tänu sellele olen saanud käia nii palju teatris, kui kunagi varem käinud olen. Ise sinna minek ette võtta on hoopis teine asi.
Reedene käik oli kõigist minu lemmik. Eelkõige just etendus ise, sellele eelnenud loeng kahjuks läks minust veidike mööda. Tõenäoliselt sellepärast, et olin nädalast nii väsinud ning ei jõudnud kaasa mõelda. Nii palju kui siiski suutsin tahtejõuga kuulata, tundus jutt mõtlemapanev.
Etendus "Iga eht südamelöök" on üks nendest etendustest, mida tõesti tahaks veel teist korda näha. Näitlejate emotsioonid olid niivõrd ehtsad, et korduvalt tekkis küsimus, kas nad peavad mõne koha peal naerma või nad naeravad südamest, sest ka päriselt oli neil endil lõbus või naljakas.
Etendus algas Juhan Liivi luuletustega, mis oli üpriski ära ehmatav, sest tõesti arvasin, et terve etendus ongi vaid luulevormis ning seda saab üheks õhtuks liiga palju. Aga siis kuidagi muutus tegevus nii järsku ja lõpuks sai see kõik liiga kiiresti läbi. Kui kuulsin teiste juttudest, et saalis oli palju jutustamist ning see neid häiris, siis ma olin niivõrd etenduse sees, et ei pannud ümbritsevat tähelegi.
Väga lõbus ja tore kogemus oli. Ootan juba järgmist korda! :) Kristi, 12.h
*
Ma ei olnud varem NO-teatris käinud ega teadnud eriti sealseid näitlejaidki. Kui teatrihoonesse sisenesin, ei osanud midagi oodata, kuid juba sealne atmosfäär hakkas mu ootuseid vaikselt kergitama.
Loeng tundmatult mehelt oli tegelikult väga huvitav, aga kuna oli reede õhtu, tahtsid mu silmad vägisi kinni vajuda ja keskendumisega oli raskusi. Peale etendust olin aga väga õnnelik, et meil see loeng oli, sest muidu poleks ma midagi lavastusest aru saanud ja oleks vaid segadus jäänud.
Kui etenduse alguses oli juba mõnda aega Juhan Liivi luulet loetud, mõtlesin, et oleks võinud ikka koju jääda. Kui ma aga rohkem süveneda püüdsin, hakkasin tunnetama emotsioone, mõtet. Eriti kõnetas mind luuletus, mis algas ridadega „Ma olen pime“. Hakkasin tunnetama emotsioone ka peale luulelist osa. Mulle tõesti tundus, et Mirtel Pohla pisarad olid ehtsad ning näitlejad elasid hetkes.
Siiski jäi mulle ka asju segaseks. Loengus öeldi, et sellel lavastusel pole ühtset lugu, mõtet ja tähtsaim on emotsioon ja hetketunnetus. Kuid ma nägin nii palju sümboleid, et seal pidi ikka mingi mõte olema. Valgustatud inimene, värvilised tuled, nuga... Minu arvates oli mõtteid rohkem kui üks. Aga põhieesmärk oli vist siiski anda edasi emotsioone ja seda nad minu jaoks tegid sajaprotsendiliselt.
Mul on väga hea meel, et ma sellise teistsuguse kogemuse osaks sain ja nägin, et ka nii võib teatrit teha. Kirsika, 10.h
*
Klassikalistest lavastusest erines see täielikult. Seedin seda siiamaani. Enne etendust olnud loengus öeldi, et me ei tohiks otsida mingit põhimõtet või seletust, seda on aga raske vältida. Oli väga värskendav ja eriline kogemus, millesarnast ei osanud oodata. Oleksin isegi huvitatud selle vaatamisest. Karmen, 10. h
*
Enne etendust olin üpriski põnevil, kuna ei satu teatrisse just väga tihti. Etenduse alguses paelus kohe mind lavakujundus-huvitavad värvilised kuulikesed, mis meenutasid jõuluehteid, olid põrandale asetatud. Lavale saabusid 7 näitlejat, kes asusid ette kandma erinevaid Juhan Liivi luuletusi. Mulle valmistas eriti äratundmisrõõmu see, et paljud luuletused olid tuttavad ning olime neid varem ka eesti keeles/kirjanduses lugenud. Kui aga luuletusi oli juba ette kantud oma ca 15 minutit, tekkis väike hirm, et kas kogu etendus vaid sellega piirnebki. Õnneks ei pidanud ma pettuma ja varsti muutus kõik: helendavad tulukesed tõsteti kõrgele, lavale toodi videoekraan, üks näitlejatest hakkas, naeratus näol, Juhan Liivi luuletust lugema ja mõnus klubilugu ilmestas seda kõike. Edasi hakkasid näitlejad kokakooli jäljendama ja järgnes veel rida üllatavaid, naljakaid ja ootamatuid juhtumeid. Eriti meeldis mulle selle etenduse emotsionaalsus ja rohke kehakeele kasutamine: näitlejad jäljendasid erinevad ja igapäevaseid emotsioone ning tegid seda nii uskumatult täpselt, et vahepeal polnudki aru saada, kas emotsioon on mängitud või ongi see tõeline.
Päris kindlasti ei pidanud ma teatriskäigus pettuma ja olen sellest lausa nii vaimustuses, et suutsin ka osa oma tuttavaid nõusse saada, et nad seda vaatama läheks! Tundub, et emotsiooni said kätte sealt kõik, seda tunnistab see, et lõpuaplaus oli lakkamatu ja näha oli, et näitlejad jäid rahule ning olid liigutatud, et neid nii tunnustatakse JJJ . Kelly, 12.h
*
Minu emotsioon etendusest on väga segane, aga seda ainult heas mõttes. Etendus oli väga mitmekülgne ja käsitles probleeme täiesti erineva nurga alt. Mõne probleemi puhul tundus see olevat üldsegi mitte probleem, vaid pigem nali, aga siis, kui hakkasin mõtlema sügavamalt, siis leidsin ka probleemi. Ja mis mulle endale pärast näidendit huvitav tundus, oli see, et ma ei mõtelnud kordagi lõpule… sellele, mis lõpus juhtuda võib või et millal see lõppeb jne.. Väga hea näidend oli ja näitlejate töö super! Kerstin, 12.h
*
Tõetruu, elav, kaasakiskuv, ehe... Need on vaid mõned sõnad kirjeldamaks seda etendust. Ma tundsin, et see oli parim reedeõhtune meelelahutus, sest minu väsinud ajurakud ei oleks millelegi raskemale suutnud kaasa mõelda. Ilma eelneva loenguta olekski see etendus mulle segaseks jäänud, sest terviklik lugu, mis on üldjuhul alati olemas, seekord puudus. Nii ma voolasingi kogu tegevusega kaasa sügavat tagamõtet otsimata. Koos näitlejatega valdasid mind erinevad emotsioonid, rõõm, kurbus, viha... Nad panid mind endale täiel rinnal kaasa elama. Lõpp saabus äkitselt ja väga ruttu. Olen väga rahul. Mari-Liis, 10.h
"Iga eht südamelöök" on "Karjääri" nägemisest saati võimsaim teatri- ja kultuurielamus, mille osaks olen saanud.
Usun, et suurt rolli selles mängib Laur Kaunissaare sissejuhatus enne etendust, veel rohkemgi aga Eero Epneri loeng-mõtisklus kaasaegsest teatrist, kunstist ja elust üldiselt. Lisaks imetlus- (ja kadestus)väärsele sõnaosavusele, mis tegid kuulamise äärmiselt sundimatuks, suutis Epneri maailmapilt ning oskus sügavuti minna minus mingid kanalid avada, mis omakorda tegi etenduse vaatamise enneolematult loomulikuks ja lihtsaks. Tema poolt rõhutatud "hetkes olemine" ning nii-öelda "loogilise loo mittetagaajamine" ei nõudnud absoluutselt minupoolset pingutust. Etendus oli siiras, see oli sõna kõige otsesemas mõttes ehe. Seal oli rõõmu, kurbust, viha, traagikat, helgust, lõbu(sust), valu, kaotust, segadust, eneseirooniat.. See kõik oli niivõrd eluline ning jõudis minuni väga puhtalt. Lisaks vaimsele oli ka lavastuse esteetiline pool paigas. Muusika oli väga oskuslikult valitud, nagu see NO puhul üldiselt on. Juhan Liivi luule sobis täiuslikult.
Sügav kummardus kogu teatritrupi ees, mitte vaid kui näitlejate-lavastajate, vaid kui inimeste. Üle pika aja lahkusin taas teatrist lummatuna. Johanna, 12.h
*
Mulle väga meeldis see etendus. Midagi täiesti uut minu jaoks ja terve aeg oli põnev vaadata. Pidevalt sai südamest naerda ja kui ei naernud siis olid ikkagi mingid emotsioonid üleval. Aeg läks väga kiiresti, oleks tahtnud isegi pikemalt vaadata, aga siis oleks liigapalju infot olnud, mille üle mõelda. Vahepeal oli tunne, et mida nad teevad seal ja väga imelik tundus kõik, aga samas oli see nii tabav ja nauditav. Väga meeldis ja üllatas see video alguses. Polnud enne sellist võtet näinud teatris, aga see andis hea lükke etendusele ja oli omapärane. Kõik näitlejad tegid ka väga head tööd, iga roll oli tõesti hästi välja mängitud. Suurepärane kogemus :) Elerin, 10.h
*
Ma olen meeletult rõõmus, et meil on koolis selline projekt nagu teatriprojekt, sest tänu sellele olen saanud käia nii palju teatris, kui kunagi varem käinud olen. Ise sinna minek ette võtta on hoopis teine asi.
Reedene käik oli kõigist minu lemmik. Eelkõige just etendus ise, sellele eelnenud loeng kahjuks läks minust veidike mööda. Tõenäoliselt sellepärast, et olin nädalast nii väsinud ning ei jõudnud kaasa mõelda. Nii palju kui siiski suutsin tahtejõuga kuulata, tundus jutt mõtlemapanev.
Etendus "Iga eht südamelöök" on üks nendest etendustest, mida tõesti tahaks veel teist korda näha. Näitlejate emotsioonid olid niivõrd ehtsad, et korduvalt tekkis küsimus, kas nad peavad mõne koha peal naerma või nad naeravad südamest, sest ka päriselt oli neil endil lõbus või naljakas.
Etendus algas Juhan Liivi luuletustega, mis oli üpriski ära ehmatav, sest tõesti arvasin, et terve etendus ongi vaid luulevormis ning seda saab üheks õhtuks liiga palju. Aga siis kuidagi muutus tegevus nii järsku ja lõpuks sai see kõik liiga kiiresti läbi. Kui kuulsin teiste juttudest, et saalis oli palju jutustamist ning see neid häiris, siis ma olin niivõrd etenduse sees, et ei pannud ümbritsevat tähelegi.
Väga lõbus ja tore kogemus oli. Ootan juba järgmist korda! :) Kristi, 12.h
*
Ma ei olnud varem NO-teatris käinud ega teadnud eriti sealseid näitlejaidki. Kui teatrihoonesse sisenesin, ei osanud midagi oodata, kuid juba sealne atmosfäär hakkas mu ootuseid vaikselt kergitama.
Loeng tundmatult mehelt oli tegelikult väga huvitav, aga kuna oli reede õhtu, tahtsid mu silmad vägisi kinni vajuda ja keskendumisega oli raskusi. Peale etendust olin aga väga õnnelik, et meil see loeng oli, sest muidu poleks ma midagi lavastusest aru saanud ja oleks vaid segadus jäänud.
Kui etenduse alguses oli juba mõnda aega Juhan Liivi luulet loetud, mõtlesin, et oleks võinud ikka koju jääda. Kui ma aga rohkem süveneda püüdsin, hakkasin tunnetama emotsioone, mõtet. Eriti kõnetas mind luuletus, mis algas ridadega „Ma olen pime“. Hakkasin tunnetama emotsioone ka peale luulelist osa. Mulle tõesti tundus, et Mirtel Pohla pisarad olid ehtsad ning näitlejad elasid hetkes.
Siiski jäi mulle ka asju segaseks. Loengus öeldi, et sellel lavastusel pole ühtset lugu, mõtet ja tähtsaim on emotsioon ja hetketunnetus. Kuid ma nägin nii palju sümboleid, et seal pidi ikka mingi mõte olema. Valgustatud inimene, värvilised tuled, nuga... Minu arvates oli mõtteid rohkem kui üks. Aga põhieesmärk oli vist siiski anda edasi emotsioone ja seda nad minu jaoks tegid sajaprotsendiliselt.
Mul on väga hea meel, et ma sellise teistsuguse kogemuse osaks sain ja nägin, et ka nii võib teatrit teha. Kirsika, 10.h
*
Klassikalistest lavastusest erines see täielikult. Seedin seda siiamaani. Enne etendust olnud loengus öeldi, et me ei tohiks otsida mingit põhimõtet või seletust, seda on aga raske vältida. Oli väga värskendav ja eriline kogemus, millesarnast ei osanud oodata. Oleksin isegi huvitatud selle vaatamisest. Karmen, 10. h
*
Enne etendust olin üpriski põnevil, kuna ei satu teatrisse just väga tihti. Etenduse alguses paelus kohe mind lavakujundus-huvitavad värvilised kuulikesed, mis meenutasid jõuluehteid, olid põrandale asetatud. Lavale saabusid 7 näitlejat, kes asusid ette kandma erinevaid Juhan Liivi luuletusi. Mulle valmistas eriti äratundmisrõõmu see, et paljud luuletused olid tuttavad ning olime neid varem ka eesti keeles/kirjanduses lugenud. Kui aga luuletusi oli juba ette kantud oma ca 15 minutit, tekkis väike hirm, et kas kogu etendus vaid sellega piirnebki. Õnneks ei pidanud ma pettuma ja varsti muutus kõik: helendavad tulukesed tõsteti kõrgele, lavale toodi videoekraan, üks näitlejatest hakkas, naeratus näol, Juhan Liivi luuletust lugema ja mõnus klubilugu ilmestas seda kõike. Edasi hakkasid näitlejad kokakooli jäljendama ja järgnes veel rida üllatavaid, naljakaid ja ootamatuid juhtumeid. Eriti meeldis mulle selle etenduse emotsionaalsus ja rohke kehakeele kasutamine: näitlejad jäljendasid erinevad ja igapäevaseid emotsioone ning tegid seda nii uskumatult täpselt, et vahepeal polnudki aru saada, kas emotsioon on mängitud või ongi see tõeline.
Päris kindlasti ei pidanud ma teatriskäigus pettuma ja olen sellest lausa nii vaimustuses, et suutsin ka osa oma tuttavaid nõusse saada, et nad seda vaatama läheks! Tundub, et emotsiooni said kätte sealt kõik, seda tunnistab see, et lõpuaplaus oli lakkamatu ja näha oli, et näitlejad jäid rahule ning olid liigutatud, et neid nii tunnustatakse JJJ . Kelly, 12.h
*
Minu emotsioon etendusest on väga segane, aga seda ainult heas mõttes. Etendus oli väga mitmekülgne ja käsitles probleeme täiesti erineva nurga alt. Mõne probleemi puhul tundus see olevat üldsegi mitte probleem, vaid pigem nali, aga siis, kui hakkasin mõtlema sügavamalt, siis leidsin ka probleemi. Ja mis mulle endale pärast näidendit huvitav tundus, oli see, et ma ei mõtelnud kordagi lõpule… sellele, mis lõpus juhtuda võib või et millal see lõppeb jne.. Väga hea näidend oli ja näitlejate töö super! Kerstin, 12.h
*
Tõetruu, elav, kaasakiskuv, ehe... Need on vaid mõned sõnad kirjeldamaks seda etendust. Ma tundsin, et see oli parim reedeõhtune meelelahutus, sest minu väsinud ajurakud ei oleks millelegi raskemale suutnud kaasa mõelda. Ilma eelneva loenguta olekski see etendus mulle segaseks jäänud, sest terviklik lugu, mis on üldjuhul alati olemas, seekord puudus. Nii ma voolasingi kogu tegevusega kaasa sügavat tagamõtet otsimata. Koos näitlejatega valdasid mind erinevad emotsioonid, rõõm, kurbus, viha... Nad panid mind endale täiel rinnal kaasa elama. Lõpp saabus äkitselt ja väga ruttu. Olen väga rahul. Mari-Liis, 10.h