Kolmapäevane klassijuhatajatund
Ühel talvisel kolmapäeval, 23. jaanuaril kohtusime Rapla Ühisgümnaasiumi vilistlase ja näitleja ametit pidava Mikk Jürjensiga. Aulat täitis mõnus sumin ning sinna olid kogunenud teatri- ja kultuurihuvilised õpilased ning õpetajad.
Alustades rahulikult, ütles ta kohe, et ei oska ega taha endast rääkida, kuna inimesed teavad teda teistmoodi, kui ta ise ennast näeb. Seega julgustas ta publikut küsimusi esitama ja keskendus rohkem teatrist rääkimisele ja teatri juurde jõudmisele. Esimene soov näitlejaks saada tekkis tal juba viiendas klassis, edaspidisel teel aitasid kaasa koolinäidendites osalemine ja Riinimanda. Justnimel kooris oldud aega meenutas ta soojusega, ja pidas tähtsaks ka Raplast ja Ühisgümnaasiumist saadud tugevat põhja. „Väga hea on tahta Raplast näitlejaks saada. Olen tänulik, et olen käinud RÜGis ja laulnud Riinimandas.“
Lõpetanud 2006. aastal gümnaasiumi, suundus Mikk edasi Lavakunstikooli, kus nende kursuse juhendajaks sai Hendrik Toompere. Pärast lõpetamist asus ta tööle Tallinna Linnateatrisse (mis tema arvates on üks õigete kaalutlustega teater ). Teletööst tõi näitleja välja, et lastesaateid teha on vahelduseks küünilisele täiskasvanud elule meeldiv. Mikk juhtis sel hooajal „Laulukarusselli“ ja on osatäitja saates „Lastetuba“, kus mängib tarka poissi maalt. Oma põhiameti kohta ütles ta, et see peab olema kutse, sest muidu ei viitsiks inimene seda KÕIKE teha. Kuna teha on tõesti palju, olles laulev näitleja, on noormehel tihe graafik: küll etendused, proovid, teletöö, ja hetkel teeb ta kaasa koguni neljas lavastuses.
Noortele jagas ta mõtteid, mis julgustasid iseendaks jääma, samuti rõhutas ta oskust näha asju hetke ajel. Samuti soovitas ta kasutada kõiki häid võimalusi, kuna elu ei tasu lihtsalt maha magada: „Hiljem kahetsemine ei anna elule midagi juurde, aga igasugune kogemus tuleb alati kasuks.“
Küsiti ka Miku gümnaasiumiaja kohta, mille piltlikuks näiteks rääkis ta loo saksa keele tunni ulakuse kohta. Nimelt oli Mikul komme oma juuksed väga-väga lühikeseks lõigata, miskipärast ei sümpatiseerinud selline teguviis õpetajale. Ühel hetkel selle ära tabades otsustas Mikk ta kannatuse proovile panna. Tunni ajal küsis õpilane Jürjens välja, veidikese aja pärast tegi tema ustav klassivend sedasama ja kui õpilased naasid, olid Miku juuksed mitme sentimeetri võrra lühemad. Loomulikult vihastas see õpetajat, kuid ega ta midagi teha saanud. Mainida tuleb, et taoline teguviis kordus veel mõnelgi korral… Selle humoorika seigaga oligi aeg lõpetada.
Tunnike Mikk Jürjensiga oli toredalt veedetud, kuna pakkus huvitavat mõttematerjali, uusi teatriteadmisi ja sooja seltskonda. Suured tänud, ja Mikule rolle, mis oleksid ikka nagu head sõbrad.
Elsa- Maria Poopuu,
11.h
Eli Suklese fotod
Ühel talvisel kolmapäeval, 23. jaanuaril kohtusime Rapla Ühisgümnaasiumi vilistlase ja näitleja ametit pidava Mikk Jürjensiga. Aulat täitis mõnus sumin ning sinna olid kogunenud teatri- ja kultuurihuvilised õpilased ning õpetajad.
Alustades rahulikult, ütles ta kohe, et ei oska ega taha endast rääkida, kuna inimesed teavad teda teistmoodi, kui ta ise ennast näeb. Seega julgustas ta publikut küsimusi esitama ja keskendus rohkem teatrist rääkimisele ja teatri juurde jõudmisele. Esimene soov näitlejaks saada tekkis tal juba viiendas klassis, edaspidisel teel aitasid kaasa koolinäidendites osalemine ja Riinimanda. Justnimel kooris oldud aega meenutas ta soojusega, ja pidas tähtsaks ka Raplast ja Ühisgümnaasiumist saadud tugevat põhja. „Väga hea on tahta Raplast näitlejaks saada. Olen tänulik, et olen käinud RÜGis ja laulnud Riinimandas.“
Lõpetanud 2006. aastal gümnaasiumi, suundus Mikk edasi Lavakunstikooli, kus nende kursuse juhendajaks sai Hendrik Toompere. Pärast lõpetamist asus ta tööle Tallinna Linnateatrisse (mis tema arvates on üks õigete kaalutlustega teater ). Teletööst tõi näitleja välja, et lastesaateid teha on vahelduseks küünilisele täiskasvanud elule meeldiv. Mikk juhtis sel hooajal „Laulukarusselli“ ja on osatäitja saates „Lastetuba“, kus mängib tarka poissi maalt. Oma põhiameti kohta ütles ta, et see peab olema kutse, sest muidu ei viitsiks inimene seda KÕIKE teha. Kuna teha on tõesti palju, olles laulev näitleja, on noormehel tihe graafik: küll etendused, proovid, teletöö, ja hetkel teeb ta kaasa koguni neljas lavastuses.
Noortele jagas ta mõtteid, mis julgustasid iseendaks jääma, samuti rõhutas ta oskust näha asju hetke ajel. Samuti soovitas ta kasutada kõiki häid võimalusi, kuna elu ei tasu lihtsalt maha magada: „Hiljem kahetsemine ei anna elule midagi juurde, aga igasugune kogemus tuleb alati kasuks.“
Küsiti ka Miku gümnaasiumiaja kohta, mille piltlikuks näiteks rääkis ta loo saksa keele tunni ulakuse kohta. Nimelt oli Mikul komme oma juuksed väga-väga lühikeseks lõigata, miskipärast ei sümpatiseerinud selline teguviis õpetajale. Ühel hetkel selle ära tabades otsustas Mikk ta kannatuse proovile panna. Tunni ajal küsis õpilane Jürjens välja, veidikese aja pärast tegi tema ustav klassivend sedasama ja kui õpilased naasid, olid Miku juuksed mitme sentimeetri võrra lühemad. Loomulikult vihastas see õpetajat, kuid ega ta midagi teha saanud. Mainida tuleb, et taoline teguviis kordus veel mõnelgi korral… Selle humoorika seigaga oligi aeg lõpetada.
Tunnike Mikk Jürjensiga oli toredalt veedetud, kuna pakkus huvitavat mõttematerjali, uusi teatriteadmisi ja sooja seltskonda. Suured tänud, ja Mikule rolle, mis oleksid ikka nagu head sõbrad.
Elsa- Maria Poopuu,
11.h
Eli Suklese fotod