28.septembril alustasime sõitu kollases linnaliinibussis, tee viis Tohisoole. Ees ootas kahepäevane loovuslaager, mis toimus Rapla Ühisgümaasiumi humanitaarklasside teatriprojekti raames. Eelmisel õppeaastal külastasime mitmeid etendusi ja tutvusime teatrimaailmaga vaataja seisukohalt. Sel aastal saime võimaluse ise teatrit teha, lavastada ja saada esinemiskogemusi.
Tohisoo mõisas ootasid õpilasi Kristiina Oomer ja Margus Mikomägi, kes kahel päeval jagasid oma teadmisi, kogemusi, mõtteid, seda nii teatri, loomingu kui ka igapäevaelu teemadel.
Üksteisega tutvumiseks moodustati juturing, kus sai alguse põnev mõttevahetus. Räägiti näiteks erinevatest loominguvormidest, mis elamusi on pakkunud, loodusest, suurtest ning väikestest argipäevarõõmudest, ka nn asfaldi inimestest. Kahekümne inimese erinevad vaated ning kogemused panid kuulama, kaasa mõtlema, samal ajal andsid positiivset energiat kogu õhtuks.
Edasi moodustati kaks gruppi, kus tegeleti improvisatsiooni ja luule käsitlusega. Kristiina Oomer oli ette valmistanud huvitavad ja mugavustsoonist välja tulemist /eneseületust nõudvad ülesanded, nt võõra teksti lugemine (J.W.Goethe), improvisatsiooniharjutus ja liikumismäng. Kõigi nende tegevuste kaudu said õpilased nii füüsiliselt kui vaimselt näitlemisest selgema pildi. Katsetasime meiegi ootamatus olukorras hakkama saamist, harjutasime jälgimisoskust, detailide märkamist, kaaslastega arvestamist. Keha soojaks, mõte jooksma! Tulemuseks sulasid pinged ja tundes rõõmu eneseületusest ja üha tärkavast huvist, suundusime järgmise tegeluse juurde.
Mida pakub meile Juhan Viidingu luuletus „Tunnelis“? Igaüks sai seda algul esitada sisetunde järgi. Seejärel kuulasime erinevaid ideid luule analüüsist, selle vajalikkusest, esitamise stiilist. Kõlama jäi käsitlus, et luulet võib lugeda endale arusaadavalt või väljapoole. Huvitav oli kuulata teatrikriitiku Margus Mikomägi mõtteid tänapäeva noortest, mis samas aitasid tõlgendada ka Viidingu loomingut. (Näiteks: kust tuleb noortel mõte,et nende sees on juba nii palju prahti; pseudoprobleemid „prahist“ vabanemise pärast jms.) Katsetasime ka regivärsilist esitlusvormi, kuulasime üksteise hääli, nende erinevusi, rollis lugemist. Kogemus oli sootuks erinev tavalisest klassiruumis esitamisest, midagi hoopis sügavat ja arusaadavamat.
Uus päev tõi kaasa reaalse hädaohu: oma loomingut tuli esitada, publikuks kaasõpilased, õpetajad ja juhendajad. Kolmest näidendiraamatust valiti algmaterjaliks tekst, mille põhjal noored koostasid omanägemusliku lavatüki, lavastada tuli minimaalsete vahendite ja limiteeritud ajaga. Kaosest sai kord ning positiivne oli see, et kõik said ülesandega hakkama. Südikust jätkus ja ideede vähesus tunda ei andnud.
Õpitust sai vorm loovuslaagri lõpuks, nimelt esitasid noored enda loodut. Kohati oli see küll kergelt kõhklev, kuid samas huvitavad lahendused ja entusiasm kandsid põhitooni. Kuju sai ka Mikomägi juhendusel valminud luuleesitlus. Tunnelis käivad eri inimesed, tüübid – see mõte anti edasi läbi erinevate karakterite, hääletooni, kaja ja näitlemisoskuse. Kuulajate ja esitajate vaheline distants, kui see oleks esinenud, oleks saanud kindlasti lõhutud. Esitatud kavadest jäi kirkalt meelde noormeeste dialoog vanglamüüride vahel ja erinevaid karaktereid käsitlev, kohati agressiivne ja irooniline, samas hingestatud luulekava.
„Et siis järgmisel nädalal samas kohas?“ jäi kõlama lahkumisel. Seltskond tänas kirjandusõpetajaid ning juhendajaid. Ka iseend tuli tänada, et oldi vaatamata skeptilisusele kohale tuldud ja saadud osa teatripisikust ning loomisrõõmust. Tunti rõõmu uutest tutvustest, soovitati kindlasti ka teistel noortel projektis kaasa lüüa.
Siis põriseski buss, oli aeg teha ühispilt- ees ootab argipäev, kuid lummus...see kestab.
Elsa-Maria Poopuu,
11.h klass
Pildid:
http://s97.photobucket.com/albums/l220/leenaawa/Tohisoo/
Tohisoo mõisas ootasid õpilasi Kristiina Oomer ja Margus Mikomägi, kes kahel päeval jagasid oma teadmisi, kogemusi, mõtteid, seda nii teatri, loomingu kui ka igapäevaelu teemadel.
Üksteisega tutvumiseks moodustati juturing, kus sai alguse põnev mõttevahetus. Räägiti näiteks erinevatest loominguvormidest, mis elamusi on pakkunud, loodusest, suurtest ning väikestest argipäevarõõmudest, ka nn asfaldi inimestest. Kahekümne inimese erinevad vaated ning kogemused panid kuulama, kaasa mõtlema, samal ajal andsid positiivset energiat kogu õhtuks.
Edasi moodustati kaks gruppi, kus tegeleti improvisatsiooni ja luule käsitlusega. Kristiina Oomer oli ette valmistanud huvitavad ja mugavustsoonist välja tulemist /eneseületust nõudvad ülesanded, nt võõra teksti lugemine (J.W.Goethe), improvisatsiooniharjutus ja liikumismäng. Kõigi nende tegevuste kaudu said õpilased nii füüsiliselt kui vaimselt näitlemisest selgema pildi. Katsetasime meiegi ootamatus olukorras hakkama saamist, harjutasime jälgimisoskust, detailide märkamist, kaaslastega arvestamist. Keha soojaks, mõte jooksma! Tulemuseks sulasid pinged ja tundes rõõmu eneseületusest ja üha tärkavast huvist, suundusime järgmise tegeluse juurde.
Mida pakub meile Juhan Viidingu luuletus „Tunnelis“? Igaüks sai seda algul esitada sisetunde järgi. Seejärel kuulasime erinevaid ideid luule analüüsist, selle vajalikkusest, esitamise stiilist. Kõlama jäi käsitlus, et luulet võib lugeda endale arusaadavalt või väljapoole. Huvitav oli kuulata teatrikriitiku Margus Mikomägi mõtteid tänapäeva noortest, mis samas aitasid tõlgendada ka Viidingu loomingut. (Näiteks: kust tuleb noortel mõte,et nende sees on juba nii palju prahti; pseudoprobleemid „prahist“ vabanemise pärast jms.) Katsetasime ka regivärsilist esitlusvormi, kuulasime üksteise hääli, nende erinevusi, rollis lugemist. Kogemus oli sootuks erinev tavalisest klassiruumis esitamisest, midagi hoopis sügavat ja arusaadavamat.
Uus päev tõi kaasa reaalse hädaohu: oma loomingut tuli esitada, publikuks kaasõpilased, õpetajad ja juhendajad. Kolmest näidendiraamatust valiti algmaterjaliks tekst, mille põhjal noored koostasid omanägemusliku lavatüki, lavastada tuli minimaalsete vahendite ja limiteeritud ajaga. Kaosest sai kord ning positiivne oli see, et kõik said ülesandega hakkama. Südikust jätkus ja ideede vähesus tunda ei andnud.
Õpitust sai vorm loovuslaagri lõpuks, nimelt esitasid noored enda loodut. Kohati oli see küll kergelt kõhklev, kuid samas huvitavad lahendused ja entusiasm kandsid põhitooni. Kuju sai ka Mikomägi juhendusel valminud luuleesitlus. Tunnelis käivad eri inimesed, tüübid – see mõte anti edasi läbi erinevate karakterite, hääletooni, kaja ja näitlemisoskuse. Kuulajate ja esitajate vaheline distants, kui see oleks esinenud, oleks saanud kindlasti lõhutud. Esitatud kavadest jäi kirkalt meelde noormeeste dialoog vanglamüüride vahel ja erinevaid karaktereid käsitlev, kohati agressiivne ja irooniline, samas hingestatud luulekava.
„Et siis järgmisel nädalal samas kohas?“ jäi kõlama lahkumisel. Seltskond tänas kirjandusõpetajaid ning juhendajaid. Ka iseend tuli tänada, et oldi vaatamata skeptilisusele kohale tuldud ja saadud osa teatripisikust ning loomisrõõmust. Tunti rõõmu uutest tutvustest, soovitati kindlasti ka teistel noortel projektis kaasa lüüa.
Siis põriseski buss, oli aeg teha ühispilt- ees ootab argipäev, kuid lummus...see kestab.
Elsa-Maria Poopuu,
11.h klass
Pildid:
http://s97.photobucket.com/albums/l220/leenaawa/Tohisoo/