27. novembril 2012 vaatasime Pärnu Endla teatris etendust "Ballettmeister"
Teile esineb tantsuansambel Sõleke
Filmikaamerad läksid katki ja filmi näidatakse teatrilaval. Etendusest „ Ballettmeister“ pidi saama ja võib-olla et tulevikus saabki film. See uudne etendus on film teatrilaval.
„Ballettmeister” on ajalooline näidend Eesti lähiajaloost. Näidend algab president Pätsi äraviimisega Venemaale Kaasani vaimuhaiglasse. Eestist läheb neli meest, varjatuna, rahvatantsurühma Sõlekese nime all presidenti päästma. Näidendi teeb huvitavaks teadmine, et keegi neist pole kunagi tantsimisega tegelenud. Juhuste kokkulangemise tõttu tuleb neil anda mitmeid esinemisi suure rahvahulga ees enne, kui nad saavad oma eesmärki täita.
„Ballettmeistri” autor on Vikerraadios kultuuritoimetajana töötav Urmas Vadi ja lavastaja on Andres Noormets.
Neli peategelast, kes läksid presidenti päästma, on Ago Anderson, Sten Karpov, Priit Loog ja Jaanus Mehikas. Lisaks nendele meestele on teatritükis kaks naist: Liis Laigna ja Kaili Viidas. Mõlemad näitlejad pidid etenduses mängima mitmeid rolle. Neil puudus üks kindel roll, vaid nad mõlemad mängisid paljusid kõrvaltegelasi.
Kujunduse poole pealt oli lava jagatud kaheks osaks, millest ühte või teist või mõlemat osa sai kasutati vastavalt olukorrale. Lava mõlema poole ees oli kardin, mille näitlejad avasid lavale tulles käigu pealt ja sulgesid lavalt lahkudes. Lava kohale oli paigutatud ekraan, kuhu kuvati ajastule vastavaid animatsioone.
Näidend on väga filmilik. Näidendi stsenaarium ongi tegelikult kirjutatud filmile. Filmile omased kiired asukoha, tegelaste ja aja muutused ning taustamuusika tegid näidendist paraja kiirusega teose, mida on põnev jälgida. Lisaks näidati ekraanil pilte, mis aitasid luua ajastu meeleolu ja aitasid mõista sündmuste tegelikkust ja kulgu.
Näitlejatest näitasid ennast heast küljest Liis Laigna ja Kaili Viidas. Laigna mängis nelja ja Viidas viit erinevat rolli. Lisaks enda rollidele jutustasid nad elavalt teiste tegelaste tegevusi ja sündmusi ümber. Nende kostüümid olid hästi läbi mõeldud, sest lühikeste vahedega suutsid nad muuta oma riietust täielikult. Kiiresti suutsid nad uude rolli sisse elada.
Lavakujundus oli tehtud võimalikult lihtsaks. Laval olevaid mööbliesemeid kasutati korduvalt erinevate olukordade tarvis. Puudus vajadus kohaneda uute mööbliesemetega laval, sest see oli juba eelmistest piltidest teada. Selline kujundus võimaldas ainuüksi sündmustele keskenduda.
Isiklikult meeldis väga see etendus oma filmilikkusega, kujundusliku lihtsusega ja näitlejate oskustega. Huvitav oli jälgida sündmusi, mis oleks võinud ka päriselt juhtuda. Eriti meeldis rahvatantsuhuvilisena jälgida, kuidas näitlejad saavad hakkama rahvatantsuga. Näidendit soovitaks eeskätt noortele, sest vanematele võib olla etenduse tempo liiga kiire.
Aaron Meresmaa, 12.r
***
Arvustus „Ballettmeister“
Alguses mulle see näidend ei meeldinud. Tundus kuidagi imelik ja ma polnud sellist etendust enne näinud. Need lava poolitavad valged linad olid kummalised ja see, kuidas tegevust jutustati, oli uus kogemus, mis algselt väga ei istunud. Hiljem, kui tegevus juba käima lükati, muutus palju meeldivamaks. Väga mõnus oli , et tegevus oli kiirete pööretega, kogu aeg midagi juhtus. Tegevus toimus nii kiiresti, et midagi muud jälgida ei jõudnudki, näiteks nagu seinal olevat ekraani, kust tuli lisainfot teatud sündmuste kohta. Seda panin ma alles siis tähele, kui näidend oli juba poole peal. Lihtsalt nii huvitavaks läks.
Kõige rohkem meeldisid tantsu kohad. Need olid väga naljakad, kuna nad tantsisid nii suure pingutusega. Lõpus tantsiti juba küll vabalt ja see oli kõige parem koht üldse ja väga kahju on, et läbi sai. Samuti meeldisid ka erinevad tegelased, nagu see naine, kellesse ballettmeister armus. Ta oli selline muigama panev ja sepitsev, kuid lõpuks ikkagi tegi parema otsuse ja aitas oma armastatut. Ta oleks võinud nad üles anda, kuid ta ei teinud seda. Meeldis veel see nii-öelda viimane Vene tsaar või lihtsalt kohalik hull, kes hullumajas koos Pätsiga istus. Kusjuures kõik tegelased olid mingil moel kummalised. Polnud ühtegi tegelast, kes oleks täiesti normaalne või normaalsuse piiridesse jääb. Kõigil oli mingi imelik kiiks. Nagu sellel õmblejal, kes õudselt kuri ja napisõnaline oli ning roboti moodi liikus, kui ta Haraldit kallistas enne tema lahkumist.
Näidendi kohta pole midagi halba öelda, peale alguse, mis polnud küll halb, kuid ei olnud ka kõige parem minu arvates. Kõik oli väga tore ja huvitav. Kõige rohkem häirisid mind need ebamugavad kõvad toolid, millel istuma pidi, ning see, et alus, mille peal toolid olid, liikus. Natuke hirmus oli, kui keegi ülevalt alla tuli.
Tegelased olid väga toredasti mängitud minu arvates. Tavaliselt mulle joobnud inimesed ei meeldi, kuid isegi see juua täis militaarisik oli koomiline.
Näidend meeldis mulle väga, isegi need kohad, mis ei meeldinud, meeldisid lõpuks ikka: mõnusad tegelased, head näitlejad, kiire tegevus. Soovitan seda kõigile, kellel vähegi võimalik on, vaatama minna.
Egle Rinaldo, 12.r
***
Arvustus „Ballettmeister“
Olles juba mõnda aega etendust jälginud ning nähes viimaks nelja rahvatantsuriietes meest, ei lootnud ma sellest midagi põnevat, ent nende keksimised, hoogsad hüplemised, moodsad rahvasammud rikastasid etendust. Näitemängus tantsitud tantsud andsid publikule energiat, rõõmsameelsust ning põhjustasid saalis kõlanud naerukilkeid.
Urmas Vadi kirjutatud ning Andres Noormetsa lavastatud, kujundatud etendus „Ballettmeister“ räägib Ago Andersoni kehastatud lihtsast tuletõrjujast Erikust, kellest saab pärast saatuslikule kõnele vastamist Vanemuise teatri ballettmeister Harald Vöörman. Lugu keskendub tantsugrupi Sõleke läbielamistele ja seiklustele, mille tegevuse kaudu nad üritavad 1940. aasta südasuvel röövitud Eesti Vabariigi presidenti Konstantin Pätsi Kaasani vaimuhaiglast välja toimetada, et võõrsil eksiilvalitsus luua. Ehkki mehed on ette valmistatud, neil on olemas kõik vajalik, ei lähe teekond üldse nii sujuvalt, kui nad võinuks loota. Ka lõpptulemus on arvatust radikaalselt erinev.
Etenduse muutis meeleolukaks rahvatantsustseenid, mis olid kohmakad ja vaimukad, samas väga uudsed ning rütmikamad ja kaasahaaravamad kui tavapärased rahvatantsud. Need äratasid vaatajad taas üles, turgutasid neid, sest kohati muu sündmustik võis kujuneda pisut pikalevenivaks ja väsitavaks. Urmas Vadi kirjutatud tükk oli huvitav, kindlasti ka tõsine, ent tegelaste mitmed koomilised iseloomuomadused, sündmused rikastasid teost. Samas, ajalugu teades võis arvata, kuidas lugu lõppeb ja seega julgustas see rohkem keskenduma tegevustikule ja viisidele, kuidas lõpplahendus saavutatakse, mitte oletama selle üle, kas EV suudetakse päästa. Lavastaja suutis tekitada palju koomilisi, meeleolukaid, põnevaid momente, ent sellegipoolest kippus näitemäng vahest ära vajuma, tekitades pisut tüdimust.
Enamasti arvame ikka, et näitlejate võime kiiresti uude rolli sisse elada on positiivne, ent selles teatritükis näeb ka mõnda tegelaskuju, kellele see ei sobi. Muidugi on kiiduväärt Kaili Viidase ja Liis Laigna kehastatud paarisrollid. Kord pidid nad mängima tõsiseid, oma tegelikku missiooni elus peitvaid õmblejaid, siis jälle tantsumeestest koomilisel kombel vaimustuses olevaid rongitöötajaid, teinekord taas baleriine või Kaasani vaimuhaigla tervisetöötajaid.
Neile vastukaaluks võib tuua tantsutrupi Sõlekese tantsijate rolle kehastanud Ago Andersoni ja Jaanus Mehikase. Mind jäi häirima nende liialt kiire areng. Erik, olles algul pigem vaikne ja tagasihoidlik, muutus liiga kiiresti ebalevast ja segaduses olevast Haraldist otsustajaks ja tegutsejaks. Võib-olla Erik oligi päriselus selline, ent tema tegelaskuju joontele viidati vähe, ainult siis kui õmblejad teda tema toimiku põhjal iseloomustasid. Jaanus Mehikase mängitud Bruno oli algselt äärmiselt tagasihoidlik, häbelik ja närviline, ent tegevuse arenedes muutus ta väga kähku autoriteediks, peagi polnud sellest muretsemisest enam märkigi. Ära märgiksin veel Indrek Taalma, Sten Karpovi, Priit Loogi ning Triin Lepiku, kelle näitetöö ja tegelaskuju areng olid parasjagu.
Kõige meeldejäävam uuendus kujunduse poole pealt oli animatsioonikunstniku Girlin Bassovskaja animeeritud pildid, mis aitasid tolleaegset kultuuri, poliitikat ja igapäevaelu paremini mõista. Need olid huvitavad ja paeluvad teosed, millele süvenemisele oleks soovinud isegi rohkem aega kulutada, kuid siiski pidi keskenduma ka teatritükile.
Meeldiv lähenemine oli kardinate kasutamine tegevuste ja nende toimumiskohtade eristamiseks, siluettide võimendamiseks. Õiget valgustust kasutades aitas see suursuguse tegelaskuju teha veel autoriteetsemaks. Seda võtet kasutati Nõukogude Liiduga seotud tegelaste ülistamisel, võimendamisel, näiteks presidendi röövimisel. Samas aitas see kaasa ka näitelejatöö võimendamisele kardina taga ja huvitavamaks muutmisele. Osaliselt oli näitlemine kardina taga varjatud, ent samas nii nähtav. Sellist viisi kasutati Triin Lepiku kahetsus- ja nutustseenis.
„Ballettmeister“ on huvitav teos pakkudes vaatajale mõtlemisainet sündmustikust, ajaloost ning koomilisi, meeleolukaid momente, mis kindlasti näitemängu rikastavad, ent neid võiks olla rohkem. Minu arvates olid K. Viidase ja L. Laigna kehastatud karakterid etenduse võtmerollid. Nendes leidus nii tõsisust, huumorit ja põnevust, mis muutsid näitemängu väga meeleolukaks. Mõne tegelase puhul ei olnud areng loomulik, oleksin soovinud näha, et nende põhilised iseloomujooned säilivad terve tegevuse jooksul, see oleks tundunud tõelisem. Ehkki kujunduses kasutatud animatsioonid olid väga põnevad ning kindlasti etendusele kasulikud, röövisid nad tähelepanu etenduselt.
Üldjoones oli etendus huvitav, kuid eelkõige suunatud inimestele, keda sellist laadi teosed huvitavad, kes on pisutki rahvatantsu või –muusikaga seotud ning kellele pakub huvi Teisele maailmasõjale eelnev periood, sest keda antud temaatikad puudutavad, peaksid leidma lõbu ka etendustest, teistele võib see kohati pisut igavaks jääda.
Karmen Silde, 12.r
Filmikaamerad läksid katki ja filmi näidatakse teatrilaval. Etendusest „ Ballettmeister“ pidi saama ja võib-olla et tulevikus saabki film. See uudne etendus on film teatrilaval.
„Ballettmeister” on ajalooline näidend Eesti lähiajaloost. Näidend algab president Pätsi äraviimisega Venemaale Kaasani vaimuhaiglasse. Eestist läheb neli meest, varjatuna, rahvatantsurühma Sõlekese nime all presidenti päästma. Näidendi teeb huvitavaks teadmine, et keegi neist pole kunagi tantsimisega tegelenud. Juhuste kokkulangemise tõttu tuleb neil anda mitmeid esinemisi suure rahvahulga ees enne, kui nad saavad oma eesmärki täita.
„Ballettmeistri” autor on Vikerraadios kultuuritoimetajana töötav Urmas Vadi ja lavastaja on Andres Noormets.
Neli peategelast, kes läksid presidenti päästma, on Ago Anderson, Sten Karpov, Priit Loog ja Jaanus Mehikas. Lisaks nendele meestele on teatritükis kaks naist: Liis Laigna ja Kaili Viidas. Mõlemad näitlejad pidid etenduses mängima mitmeid rolle. Neil puudus üks kindel roll, vaid nad mõlemad mängisid paljusid kõrvaltegelasi.
Kujunduse poole pealt oli lava jagatud kaheks osaks, millest ühte või teist või mõlemat osa sai kasutati vastavalt olukorrale. Lava mõlema poole ees oli kardin, mille näitlejad avasid lavale tulles käigu pealt ja sulgesid lavalt lahkudes. Lava kohale oli paigutatud ekraan, kuhu kuvati ajastule vastavaid animatsioone.
Näidend on väga filmilik. Näidendi stsenaarium ongi tegelikult kirjutatud filmile. Filmile omased kiired asukoha, tegelaste ja aja muutused ning taustamuusika tegid näidendist paraja kiirusega teose, mida on põnev jälgida. Lisaks näidati ekraanil pilte, mis aitasid luua ajastu meeleolu ja aitasid mõista sündmuste tegelikkust ja kulgu.
Näitlejatest näitasid ennast heast küljest Liis Laigna ja Kaili Viidas. Laigna mängis nelja ja Viidas viit erinevat rolli. Lisaks enda rollidele jutustasid nad elavalt teiste tegelaste tegevusi ja sündmusi ümber. Nende kostüümid olid hästi läbi mõeldud, sest lühikeste vahedega suutsid nad muuta oma riietust täielikult. Kiiresti suutsid nad uude rolli sisse elada.
Lavakujundus oli tehtud võimalikult lihtsaks. Laval olevaid mööbliesemeid kasutati korduvalt erinevate olukordade tarvis. Puudus vajadus kohaneda uute mööbliesemetega laval, sest see oli juba eelmistest piltidest teada. Selline kujundus võimaldas ainuüksi sündmustele keskenduda.
Isiklikult meeldis väga see etendus oma filmilikkusega, kujundusliku lihtsusega ja näitlejate oskustega. Huvitav oli jälgida sündmusi, mis oleks võinud ka päriselt juhtuda. Eriti meeldis rahvatantsuhuvilisena jälgida, kuidas näitlejad saavad hakkama rahvatantsuga. Näidendit soovitaks eeskätt noortele, sest vanematele võib olla etenduse tempo liiga kiire.
Aaron Meresmaa, 12.r
***
Arvustus „Ballettmeister“
Alguses mulle see näidend ei meeldinud. Tundus kuidagi imelik ja ma polnud sellist etendust enne näinud. Need lava poolitavad valged linad olid kummalised ja see, kuidas tegevust jutustati, oli uus kogemus, mis algselt väga ei istunud. Hiljem, kui tegevus juba käima lükati, muutus palju meeldivamaks. Väga mõnus oli , et tegevus oli kiirete pööretega, kogu aeg midagi juhtus. Tegevus toimus nii kiiresti, et midagi muud jälgida ei jõudnudki, näiteks nagu seinal olevat ekraani, kust tuli lisainfot teatud sündmuste kohta. Seda panin ma alles siis tähele, kui näidend oli juba poole peal. Lihtsalt nii huvitavaks läks.
Kõige rohkem meeldisid tantsu kohad. Need olid väga naljakad, kuna nad tantsisid nii suure pingutusega. Lõpus tantsiti juba küll vabalt ja see oli kõige parem koht üldse ja väga kahju on, et läbi sai. Samuti meeldisid ka erinevad tegelased, nagu see naine, kellesse ballettmeister armus. Ta oli selline muigama panev ja sepitsev, kuid lõpuks ikkagi tegi parema otsuse ja aitas oma armastatut. Ta oleks võinud nad üles anda, kuid ta ei teinud seda. Meeldis veel see nii-öelda viimane Vene tsaar või lihtsalt kohalik hull, kes hullumajas koos Pätsiga istus. Kusjuures kõik tegelased olid mingil moel kummalised. Polnud ühtegi tegelast, kes oleks täiesti normaalne või normaalsuse piiridesse jääb. Kõigil oli mingi imelik kiiks. Nagu sellel õmblejal, kes õudselt kuri ja napisõnaline oli ning roboti moodi liikus, kui ta Haraldit kallistas enne tema lahkumist.
Näidendi kohta pole midagi halba öelda, peale alguse, mis polnud küll halb, kuid ei olnud ka kõige parem minu arvates. Kõik oli väga tore ja huvitav. Kõige rohkem häirisid mind need ebamugavad kõvad toolid, millel istuma pidi, ning see, et alus, mille peal toolid olid, liikus. Natuke hirmus oli, kui keegi ülevalt alla tuli.
Tegelased olid väga toredasti mängitud minu arvates. Tavaliselt mulle joobnud inimesed ei meeldi, kuid isegi see juua täis militaarisik oli koomiline.
Näidend meeldis mulle väga, isegi need kohad, mis ei meeldinud, meeldisid lõpuks ikka: mõnusad tegelased, head näitlejad, kiire tegevus. Soovitan seda kõigile, kellel vähegi võimalik on, vaatama minna.
Egle Rinaldo, 12.r
***
Arvustus „Ballettmeister“
Olles juba mõnda aega etendust jälginud ning nähes viimaks nelja rahvatantsuriietes meest, ei lootnud ma sellest midagi põnevat, ent nende keksimised, hoogsad hüplemised, moodsad rahvasammud rikastasid etendust. Näitemängus tantsitud tantsud andsid publikule energiat, rõõmsameelsust ning põhjustasid saalis kõlanud naerukilkeid.
Urmas Vadi kirjutatud ning Andres Noormetsa lavastatud, kujundatud etendus „Ballettmeister“ räägib Ago Andersoni kehastatud lihtsast tuletõrjujast Erikust, kellest saab pärast saatuslikule kõnele vastamist Vanemuise teatri ballettmeister Harald Vöörman. Lugu keskendub tantsugrupi Sõleke läbielamistele ja seiklustele, mille tegevuse kaudu nad üritavad 1940. aasta südasuvel röövitud Eesti Vabariigi presidenti Konstantin Pätsi Kaasani vaimuhaiglast välja toimetada, et võõrsil eksiilvalitsus luua. Ehkki mehed on ette valmistatud, neil on olemas kõik vajalik, ei lähe teekond üldse nii sujuvalt, kui nad võinuks loota. Ka lõpptulemus on arvatust radikaalselt erinev.
Etenduse muutis meeleolukaks rahvatantsustseenid, mis olid kohmakad ja vaimukad, samas väga uudsed ning rütmikamad ja kaasahaaravamad kui tavapärased rahvatantsud. Need äratasid vaatajad taas üles, turgutasid neid, sest kohati muu sündmustik võis kujuneda pisut pikalevenivaks ja väsitavaks. Urmas Vadi kirjutatud tükk oli huvitav, kindlasti ka tõsine, ent tegelaste mitmed koomilised iseloomuomadused, sündmused rikastasid teost. Samas, ajalugu teades võis arvata, kuidas lugu lõppeb ja seega julgustas see rohkem keskenduma tegevustikule ja viisidele, kuidas lõpplahendus saavutatakse, mitte oletama selle üle, kas EV suudetakse päästa. Lavastaja suutis tekitada palju koomilisi, meeleolukaid, põnevaid momente, ent sellegipoolest kippus näitemäng vahest ära vajuma, tekitades pisut tüdimust.
Enamasti arvame ikka, et näitlejate võime kiiresti uude rolli sisse elada on positiivne, ent selles teatritükis näeb ka mõnda tegelaskuju, kellele see ei sobi. Muidugi on kiiduväärt Kaili Viidase ja Liis Laigna kehastatud paarisrollid. Kord pidid nad mängima tõsiseid, oma tegelikku missiooni elus peitvaid õmblejaid, siis jälle tantsumeestest koomilisel kombel vaimustuses olevaid rongitöötajaid, teinekord taas baleriine või Kaasani vaimuhaigla tervisetöötajaid.
Neile vastukaaluks võib tuua tantsutrupi Sõlekese tantsijate rolle kehastanud Ago Andersoni ja Jaanus Mehikase. Mind jäi häirima nende liialt kiire areng. Erik, olles algul pigem vaikne ja tagasihoidlik, muutus liiga kiiresti ebalevast ja segaduses olevast Haraldist otsustajaks ja tegutsejaks. Võib-olla Erik oligi päriselus selline, ent tema tegelaskuju joontele viidati vähe, ainult siis kui õmblejad teda tema toimiku põhjal iseloomustasid. Jaanus Mehikase mängitud Bruno oli algselt äärmiselt tagasihoidlik, häbelik ja närviline, ent tegevuse arenedes muutus ta väga kähku autoriteediks, peagi polnud sellest muretsemisest enam märkigi. Ära märgiksin veel Indrek Taalma, Sten Karpovi, Priit Loogi ning Triin Lepiku, kelle näitetöö ja tegelaskuju areng olid parasjagu.
Kõige meeldejäävam uuendus kujunduse poole pealt oli animatsioonikunstniku Girlin Bassovskaja animeeritud pildid, mis aitasid tolleaegset kultuuri, poliitikat ja igapäevaelu paremini mõista. Need olid huvitavad ja paeluvad teosed, millele süvenemisele oleks soovinud isegi rohkem aega kulutada, kuid siiski pidi keskenduma ka teatritükile.
Meeldiv lähenemine oli kardinate kasutamine tegevuste ja nende toimumiskohtade eristamiseks, siluettide võimendamiseks. Õiget valgustust kasutades aitas see suursuguse tegelaskuju teha veel autoriteetsemaks. Seda võtet kasutati Nõukogude Liiduga seotud tegelaste ülistamisel, võimendamisel, näiteks presidendi röövimisel. Samas aitas see kaasa ka näitelejatöö võimendamisele kardina taga ja huvitavamaks muutmisele. Osaliselt oli näitlemine kardina taga varjatud, ent samas nii nähtav. Sellist viisi kasutati Triin Lepiku kahetsus- ja nutustseenis.
„Ballettmeister“ on huvitav teos pakkudes vaatajale mõtlemisainet sündmustikust, ajaloost ning koomilisi, meeleolukaid momente, mis kindlasti näitemängu rikastavad, ent neid võiks olla rohkem. Minu arvates olid K. Viidase ja L. Laigna kehastatud karakterid etenduse võtmerollid. Nendes leidus nii tõsisust, huumorit ja põnevust, mis muutsid näitemängu väga meeleolukaks. Mõne tegelase puhul ei olnud areng loomulik, oleksin soovinud näha, et nende põhilised iseloomujooned säilivad terve tegevuse jooksul, see oleks tundunud tõelisem. Ehkki kujunduses kasutatud animatsioonid olid väga põnevad ning kindlasti etendusele kasulikud, röövisid nad tähelepanu etenduselt.
Üldjoones oli etendus huvitav, kuid eelkõige suunatud inimestele, keda sellist laadi teosed huvitavad, kes on pisutki rahvatantsu või –muusikaga seotud ning kellele pakub huvi Teisele maailmasõjale eelnev periood, sest keda antud temaatikad puudutavad, peaksid leidma lõbu ka etendustest, teistele võib see kohati pisut igavaks jääda.
Karmen Silde, 12.r