Märt Avandi: “Endast peab lugu pidama ja ennast tuleb armastada!”
21.jaanuaril külastas Rapla ühisgümnaasiumi Eesti draamateatri näitleja Märt Avandi. Kooli oli ta kutsutud rääkima enda elust, elukutse valikust, teatrist. Kohtumine sai teoks tänu koolis läbiviidavale humanitaarklasside teatriprojektile.
RÜGi 1999. aasta vilistlane Märt Avandi nentis gümnasistidega kohtumisel, et 14 aastaga on kool palju muutunud, kuid sellegipoolest tunneb ta ennast siin koduselt. Nagu sageli juhtub, oli ka temal kutse valik pärast keskkooli keeruline ning oma kõrgharidusteed alustas ta hoopiski Tartu ülikooli usuteaduskonnas, kuid nimetades end hingelt edevaks inimeseks, otsustas ta õppima minna Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli. Lavaka lõpetas Avandi perioodil, mil noorel näitlejal oli raske Eesti teatris tööd leida. Õnneks sai lavakunstikooli 21. lennus õppinud Märt tööle Rakvere teatrisse, kust hiljem viis teda tee edasi Pärnusse Endla teatrisse. Praegu töötab ta Eesti draamateatris.
Märt inspireeris meie koolis sel päeval paljusid õpilasi, tuletades meelde, mis on tegelikud eluväärtused ning kui õnnelikud me peaks olema, olles eestlased. Märdi sõnul on Eesti eelis tema väiksus: meid väärtustatakse tunduvalt rohkem indiviididena kui näiteks mõne suurrahva elanikku. Eestis on võimalik tegeleda igaühel täpselt sellega, mida ta ise soovib. Selle tõttu muudab Märti ka kurvaks tõsiasi, et paljud Eesti noored suunduvad pärast kooli välismaale ja jäävadki sinna elama, aru saamata, kui hea on olla eestlane.
Märt tuletas kooliõpilastele meelde, kui oluline on teha valikuid südame järgi, tunnistades, et näitlejana pole võimalik Eestis rikastuda, kuid “õnnelik saad sa olla küll”.
Avandi üks humoorikas soovitus Eesti noortele naistele oli , et nad ikka võtaksid omale Eestist mehed. Märt lausus: “Eesti mehed on täitsa toredad, veits võib-olla on töllakad, aga väga toredad mehed muidu…”
Pärast kohtumist gümnaasiumiastme õpilastega andis Avandi intervjuu kooli ajalehele Ise. Küsitles Gerlin Gil, 11.r
Ütlesid, et tunned end koolis koduselt. Kas sooviksid uuesti
koolis käia?
Mõnes mõttes sooviksin jah, sest minul on koolist nii helged mälestused. Kui tõele au anda, siis 12. klassis oma klassi poistega üldiselt me ei olnud nii vastutustundetud, et me oleks lihtsalt käega löönud, üldse mitte. Hinded olid meil kõik korras ja me jagasime ainetest täpselt nii palju, kui meil vaja oli. Ja lihtsalt mõned ained, nagu minu jaoks füüsika ja keemia, millest ma õhkagi ei jaganud, need ei pakkunud mulle üldse pinget ka. Aga see pool, selline vaimsuse pool, seda ma igatsen küll taga. Ja selle poolest võiks küll kooli tagasi tulla.
Kas meenub mõni huvitav juhtum kooliajast, millest sooviksid rääkida? Mhmhhh (kavalalt), neid on tegelikult päris palju, aga päris kooli lehte me ei saa seda panna. Aga need samad missi ja misteri valimised, mis olid sellised kooli vaimsuse selline, kvintessents, ma ütleksin. Need olid väga oodatud sündmused ja seda valmistati väga pikalt ette ja tõsiselt. Need miss ja mister, need aunimetused kõlavad justkui totralt. Ega ilukategooria ei puutunud üldse asjasse. Sinu esinemisjulgus, vaimukus, leidlikkus, karismaatilisus- need olid need, mida vaadati ja hinnati, sellele eelnes lausa missi ja misteri nädal, kus igal hommikul olid mingid sündmused seoses selle nädala lõpus toimuva pärisvalimisega. Väga suurejooneline värk.
Kas oli veel mõni meeldejääv kooliüritus?
Moeshow’d näiteks. Olid lihtsalt koolipeod. Jõulude ajal oli ka kõiksuguseid, kõikvõimalikke üritusi: luulekonkursid, neid me korraldasime, jõululaadad. Jõulude ajal oli palju üritusi, need olid vägevad ajad.
Ütlesid, et edevuse viis sind lavakasse, mida sa pidid tegema, et sind jutule võetaks, teatavalt on lavakunstikooli ju palju tahtjaid?
Edevuse pärast ma sinna läksin. Sellest on üle 10 aasta juba möödas, et ega ma nii detailselt seda kõike ei mäleta. Eks natuke pea oli sassis ka ja silme eest must. Lihtsalt proovisid, närv sees. Et mida täpselt tegema pidi, see polegi oluline. Oluline oli, kuidas sa neid asju lahendasid. Eks kuidagi ma silma jäin, sest ega ma ei oska küll öelda, mis olid mu trumbid või minu nõrgad küljed.
Eks kindlasti hoiak ja välimus loevad näitlejamaailmas palju?
Eks ta ikka. Vist ikka midagi loeb, loeb ikka jah, loeb. Aga välimus, seal ei ole jälle ju seda ilukategooriat. No naiste puhul vast on, aga meeste puhul kindlasti mitte, pigem lihtsalt huvitav näolarhv või midagi sellist. Kui seda üldse vaadatakse, siis pigem selle järgi.
Kas sul on olnud mõni hingelähedasem lavastus, kogemus, kus oled olnud näitlejana?
On ikka, neid on mitu, mis on rohkem hingelähedasemad kui teised. Näiteks kunagi oli selline lavastus nagu “Vargamäe kuningriik”. See oli siis “Tõe ja õiguse” 1. ja 5. osa põhjal, Urmas Lennuki kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud. See toimuski Vargamäel. Endla teatri ja Rakvere teatri ühisprojekt. See oli väga ilus lavastus, julgen seda täitsa objektiivselt öelda, kuigi ma ise seal sees olin. See oli väga ilus ja õnnestunud lavastus ning publiku poolt väga armastatud lavastus. Seda mängiti kolm suve jutti ja see on mulle endale väga hinge läinud. Siis oli veel Merle Karusoo “Misjonärid”, mis oli Rakvere teatris, mida mängitakse ka veel sel suvel, on draamateatri suvetükk “Saatuse heidikute kuu”, see on Ingomar Vihmari lavastus, ja see on mulle ka väga oluline. Ja neid on veel mõned.
Kas rollidesse sisseelamine ja hiljem rollist väljatulemine on sinu jaoks raske ?
Ei, see ei ole päris nii nagu teatrivõõras inimene võiks sellest aru saada, mida tähendab rolli sisse minemine ja sellest välja tulemine. See on tegelikult natuke proosalisem, kui ette kujutatakse. Mõne rolliga on raskusi rohkem kui teisega, selge see, ja mõni etendus läheb kehvemini kui teine. See oleneb sinu enda meeleoludest, väsimusastmest, publikust, paljudest teguritest. Vahel oled rohkem kohal ja vahetevahel vähem. Aga mis retsept on, et rolli sisse minna? Mulle tegelikult see mõiste eriti ei meeldi, ma ei saa väga aru sellest rolli sisse minekust, aga see on väga pikk jutt. Ühesõnaga võib öelda, et see ei ole nii väga keeruline ja mul ei ole mingeid eraldi nõkse ja retsepte rolli sisse elamiseks. Keskendumise küsimus, ja ka sealt ka välja tulemiseks. Ma ei ütle, et need oleksid valed mõisted, üldse mitte seda. Ja vahetevahel need peavad vägagi paika, olen tajunud seda enda puhul ka. Kui on mingi roll, mis ennast väga-väga puudutab, siis see võib vahetevahel toimida nii, et pead ennast tagasi hoidma, et mitte puudutada selliseid keeli, mida sa väga puudutada ei taha või ei julge, mis viivad sind rööpast välja. Selliseid asju on juhtunud küll. Siis pead ennast lihtsalt natuke rohkem kontrollima
Oled Eesti mõistes oma valdkonnas tipptegija. Mis on su edasised tulevikuplaanid? Mida soovid näha Eesti teatri tulevikus ?
No vot, tipptegija, see on… Noh aitäh, aga see on ka väga suhteline mõiste. Eesti teatri seisukohalt ei tea ma, kas ma olen tipptegija. Ma pean nagu tipptegijateks natuke teistsuguseid mehi ja naisi. Nendeks on näiteks Elmo Nüganen, Tiit Ojasoo, Mait Malmsten või Ain Lutsepp. Vot sellised mehed, kes on üdini teatrimehed. Mina olen selline, et teen kõiki teisi asju ka. Mitte seda, et teater ei oleks mu jaoks oluline, on küll väga oluline. Aga Eesti teatri seisukohalt puhtalt võetuna, ma ei tea nüüd, kas olen tipptegija.
Kindlasti tugev tegija.
Ja, ma pean endast lugu näitlejana. Ega ma ei arva, et ma olen kehv näitleja, aga minust on kindlasti palju paremaid. Ma olen päris hea näitleja, seda ma arvan.
Muidugi, muidu ei oleks sa praegu seal, kus sa oled hetkel.
Absoluutselt, muidu poleks võimalik seda tööd tehagi. Endast peab lugu pidama ja ennast tuleb armastada. Läbi selle saad sa ainult lugu pidada teistest ja teisi armastada ka.
Täpselt, ja siis teised armastavad sind ka ja peavad lugu.
Täpselt, nii lihtne reegel see ongi. Aga mida ma ootan Eesti teatri tulevikult? Võimalikult mitmekesist teatrit.
Et siis need suvelavastused, kus inimesed istuvad külg külje kõrval vihmaga, on siiski suurepärased?
Absoluutselt, on muidugi. See on tegelikult erakordselt ilus nähe ja ma loodan, et see ei kao ega vaibu kuhugi. Eestis tehakse head teatrit. Aga seda tuleb hoida, teater on teatavasti kaduv kunst ja nii kui sa lõdvaks lased, siis see kaobki. Selles suhtes on see raske töö, seda latti tuleb hoida kogu aeg kuskil maal. On väga erinevaid arvamusi. Mõned arvavad, et Eesti teater ei kõlba mitte üldse kuskile, mõnede arvates on see lihtsalt vaimustav, mis Eestis tehakse. See on selline virvarr, et selle sees mingit objektiivset arvamust avaldada või üleüldse leida, seda ei ole tegelikult võimalik. Peaasi, et teatrit tehtaks hingega ja see oleks mitmekesine ja tolereeritaks üksteise tegemisi ja respekteeritakse neid ja austatakse. See on põhiline.
Rapla Ühisgümnaasium tänab Märt Avandit interjuu eest!
Eli Suklese fotod
21.jaanuaril külastas Rapla ühisgümnaasiumi Eesti draamateatri näitleja Märt Avandi. Kooli oli ta kutsutud rääkima enda elust, elukutse valikust, teatrist. Kohtumine sai teoks tänu koolis läbiviidavale humanitaarklasside teatriprojektile.
RÜGi 1999. aasta vilistlane Märt Avandi nentis gümnasistidega kohtumisel, et 14 aastaga on kool palju muutunud, kuid sellegipoolest tunneb ta ennast siin koduselt. Nagu sageli juhtub, oli ka temal kutse valik pärast keskkooli keeruline ning oma kõrgharidusteed alustas ta hoopiski Tartu ülikooli usuteaduskonnas, kuid nimetades end hingelt edevaks inimeseks, otsustas ta õppima minna Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli. Lavaka lõpetas Avandi perioodil, mil noorel näitlejal oli raske Eesti teatris tööd leida. Õnneks sai lavakunstikooli 21. lennus õppinud Märt tööle Rakvere teatrisse, kust hiljem viis teda tee edasi Pärnusse Endla teatrisse. Praegu töötab ta Eesti draamateatris.
Märt inspireeris meie koolis sel päeval paljusid õpilasi, tuletades meelde, mis on tegelikud eluväärtused ning kui õnnelikud me peaks olema, olles eestlased. Märdi sõnul on Eesti eelis tema väiksus: meid väärtustatakse tunduvalt rohkem indiviididena kui näiteks mõne suurrahva elanikku. Eestis on võimalik tegeleda igaühel täpselt sellega, mida ta ise soovib. Selle tõttu muudab Märti ka kurvaks tõsiasi, et paljud Eesti noored suunduvad pärast kooli välismaale ja jäävadki sinna elama, aru saamata, kui hea on olla eestlane.
Märt tuletas kooliõpilastele meelde, kui oluline on teha valikuid südame järgi, tunnistades, et näitlejana pole võimalik Eestis rikastuda, kuid “õnnelik saad sa olla küll”.
Avandi üks humoorikas soovitus Eesti noortele naistele oli , et nad ikka võtaksid omale Eestist mehed. Märt lausus: “Eesti mehed on täitsa toredad, veits võib-olla on töllakad, aga väga toredad mehed muidu…”
Pärast kohtumist gümnaasiumiastme õpilastega andis Avandi intervjuu kooli ajalehele Ise. Küsitles Gerlin Gil, 11.r
Ütlesid, et tunned end koolis koduselt. Kas sooviksid uuesti
koolis käia?
Mõnes mõttes sooviksin jah, sest minul on koolist nii helged mälestused. Kui tõele au anda, siis 12. klassis oma klassi poistega üldiselt me ei olnud nii vastutustundetud, et me oleks lihtsalt käega löönud, üldse mitte. Hinded olid meil kõik korras ja me jagasime ainetest täpselt nii palju, kui meil vaja oli. Ja lihtsalt mõned ained, nagu minu jaoks füüsika ja keemia, millest ma õhkagi ei jaganud, need ei pakkunud mulle üldse pinget ka. Aga see pool, selline vaimsuse pool, seda ma igatsen küll taga. Ja selle poolest võiks küll kooli tagasi tulla.
Kas meenub mõni huvitav juhtum kooliajast, millest sooviksid rääkida? Mhmhhh (kavalalt), neid on tegelikult päris palju, aga päris kooli lehte me ei saa seda panna. Aga need samad missi ja misteri valimised, mis olid sellised kooli vaimsuse selline, kvintessents, ma ütleksin. Need olid väga oodatud sündmused ja seda valmistati väga pikalt ette ja tõsiselt. Need miss ja mister, need aunimetused kõlavad justkui totralt. Ega ilukategooria ei puutunud üldse asjasse. Sinu esinemisjulgus, vaimukus, leidlikkus, karismaatilisus- need olid need, mida vaadati ja hinnati, sellele eelnes lausa missi ja misteri nädal, kus igal hommikul olid mingid sündmused seoses selle nädala lõpus toimuva pärisvalimisega. Väga suurejooneline värk.
Kas oli veel mõni meeldejääv kooliüritus?
Moeshow’d näiteks. Olid lihtsalt koolipeod. Jõulude ajal oli ka kõiksuguseid, kõikvõimalikke üritusi: luulekonkursid, neid me korraldasime, jõululaadad. Jõulude ajal oli palju üritusi, need olid vägevad ajad.
Ütlesid, et edevuse viis sind lavakasse, mida sa pidid tegema, et sind jutule võetaks, teatavalt on lavakunstikooli ju palju tahtjaid?
Edevuse pärast ma sinna läksin. Sellest on üle 10 aasta juba möödas, et ega ma nii detailselt seda kõike ei mäleta. Eks natuke pea oli sassis ka ja silme eest must. Lihtsalt proovisid, närv sees. Et mida täpselt tegema pidi, see polegi oluline. Oluline oli, kuidas sa neid asju lahendasid. Eks kuidagi ma silma jäin, sest ega ma ei oska küll öelda, mis olid mu trumbid või minu nõrgad küljed.
Eks kindlasti hoiak ja välimus loevad näitlejamaailmas palju?
Eks ta ikka. Vist ikka midagi loeb, loeb ikka jah, loeb. Aga välimus, seal ei ole jälle ju seda ilukategooriat. No naiste puhul vast on, aga meeste puhul kindlasti mitte, pigem lihtsalt huvitav näolarhv või midagi sellist. Kui seda üldse vaadatakse, siis pigem selle järgi.
Kas sul on olnud mõni hingelähedasem lavastus, kogemus, kus oled olnud näitlejana?
On ikka, neid on mitu, mis on rohkem hingelähedasemad kui teised. Näiteks kunagi oli selline lavastus nagu “Vargamäe kuningriik”. See oli siis “Tõe ja õiguse” 1. ja 5. osa põhjal, Urmas Lennuki kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud. See toimuski Vargamäel. Endla teatri ja Rakvere teatri ühisprojekt. See oli väga ilus lavastus, julgen seda täitsa objektiivselt öelda, kuigi ma ise seal sees olin. See oli väga ilus ja õnnestunud lavastus ning publiku poolt väga armastatud lavastus. Seda mängiti kolm suve jutti ja see on mulle endale väga hinge läinud. Siis oli veel Merle Karusoo “Misjonärid”, mis oli Rakvere teatris, mida mängitakse ka veel sel suvel, on draamateatri suvetükk “Saatuse heidikute kuu”, see on Ingomar Vihmari lavastus, ja see on mulle ka väga oluline. Ja neid on veel mõned.
Kas rollidesse sisseelamine ja hiljem rollist väljatulemine on sinu jaoks raske ?
Ei, see ei ole päris nii nagu teatrivõõras inimene võiks sellest aru saada, mida tähendab rolli sisse minemine ja sellest välja tulemine. See on tegelikult natuke proosalisem, kui ette kujutatakse. Mõne rolliga on raskusi rohkem kui teisega, selge see, ja mõni etendus läheb kehvemini kui teine. See oleneb sinu enda meeleoludest, väsimusastmest, publikust, paljudest teguritest. Vahel oled rohkem kohal ja vahetevahel vähem. Aga mis retsept on, et rolli sisse minna? Mulle tegelikult see mõiste eriti ei meeldi, ma ei saa väga aru sellest rolli sisse minekust, aga see on väga pikk jutt. Ühesõnaga võib öelda, et see ei ole nii väga keeruline ja mul ei ole mingeid eraldi nõkse ja retsepte rolli sisse elamiseks. Keskendumise küsimus, ja ka sealt ka välja tulemiseks. Ma ei ütle, et need oleksid valed mõisted, üldse mitte seda. Ja vahetevahel need peavad vägagi paika, olen tajunud seda enda puhul ka. Kui on mingi roll, mis ennast väga-väga puudutab, siis see võib vahetevahel toimida nii, et pead ennast tagasi hoidma, et mitte puudutada selliseid keeli, mida sa väga puudutada ei taha või ei julge, mis viivad sind rööpast välja. Selliseid asju on juhtunud küll. Siis pead ennast lihtsalt natuke rohkem kontrollima
Oled Eesti mõistes oma valdkonnas tipptegija. Mis on su edasised tulevikuplaanid? Mida soovid näha Eesti teatri tulevikus ?
No vot, tipptegija, see on… Noh aitäh, aga see on ka väga suhteline mõiste. Eesti teatri seisukohalt ei tea ma, kas ma olen tipptegija. Ma pean nagu tipptegijateks natuke teistsuguseid mehi ja naisi. Nendeks on näiteks Elmo Nüganen, Tiit Ojasoo, Mait Malmsten või Ain Lutsepp. Vot sellised mehed, kes on üdini teatrimehed. Mina olen selline, et teen kõiki teisi asju ka. Mitte seda, et teater ei oleks mu jaoks oluline, on küll väga oluline. Aga Eesti teatri seisukohalt puhtalt võetuna, ma ei tea nüüd, kas olen tipptegija.
Kindlasti tugev tegija.
Ja, ma pean endast lugu näitlejana. Ega ma ei arva, et ma olen kehv näitleja, aga minust on kindlasti palju paremaid. Ma olen päris hea näitleja, seda ma arvan.
Muidugi, muidu ei oleks sa praegu seal, kus sa oled hetkel.
Absoluutselt, muidu poleks võimalik seda tööd tehagi. Endast peab lugu pidama ja ennast tuleb armastada. Läbi selle saad sa ainult lugu pidada teistest ja teisi armastada ka.
Täpselt, ja siis teised armastavad sind ka ja peavad lugu.
Täpselt, nii lihtne reegel see ongi. Aga mida ma ootan Eesti teatri tulevikult? Võimalikult mitmekesist teatrit.
Et siis need suvelavastused, kus inimesed istuvad külg külje kõrval vihmaga, on siiski suurepärased?
Absoluutselt, on muidugi. See on tegelikult erakordselt ilus nähe ja ma loodan, et see ei kao ega vaibu kuhugi. Eestis tehakse head teatrit. Aga seda tuleb hoida, teater on teatavasti kaduv kunst ja nii kui sa lõdvaks lased, siis see kaobki. Selles suhtes on see raske töö, seda latti tuleb hoida kogu aeg kuskil maal. On väga erinevaid arvamusi. Mõned arvavad, et Eesti teater ei kõlba mitte üldse kuskile, mõnede arvates on see lihtsalt vaimustav, mis Eestis tehakse. See on selline virvarr, et selle sees mingit objektiivset arvamust avaldada või üleüldse leida, seda ei ole tegelikult võimalik. Peaasi, et teatrit tehtaks hingega ja see oleks mitmekesine ja tolereeritaks üksteise tegemisi ja respekteeritakse neid ja austatakse. See on põhiline.
Rapla Ühisgümnaasium tänab Märt Avandit interjuu eest!
Eli Suklese fotod