16. aprillil käisime Tartu Sadamateatris, kus vaatasime Uku Uusbergi etendust "Karjäär". Enne seda kohtusime näitleja Robert Annusega.
Oli väga mõjus, palju positiivseid emotsioone pakkuv teatriskäik - seda tõestavad järgnevad noorte muljed/tunded/mõtted.
*
Sõites etendusele, lugesin raamatukogust pooljuhuslikult võetud Dostojevski artiklite ja isiklike kirjade kogumikku "Inimene on saladus". Kirjas vennale lausus ta: "Õnnistan hetki, kus ma lepin olevikuga (ja need hetked on hakanud mind nüüd sagedamini külastama). Neil hetkedel mõistan ma olukorda selgemini ja olen veendunud: pühad unistused täituvad. "
Mõtlesin sellele. Iga päevaga õpin üha enam mitte ainult leppima, vaid ka hindama olevikku, olema "kohal". Leidma ilu hetkes, lootmata liialt tulevikule, ekslemata minevikumälestustes. Imestama asjade üle, nagu ütles ka professor Liiv. Tunnen, et täna õhtul jõudsin selles kuidagi uuele tasandile, kui seda saab üldse tasanditeks jagada. Tunnetasin käesolevat hetke uuel moel... Aega polnud, oli silmapilk, oli igavik. Olid kõigest mina ja lava, mina ja näitlejad, kes ei olnudki enam näitlejad, vaid midagi sootuks uut, midagi päris. Mina ja maailm, maailm ja mina. Mina maailmas, maailm ühes minuga. Kõiksus. See hetk oli ilus, tohutult ilus... Seesama hetk kestab endiselt. Midagi nii kaunist ja puhast pole mu silmad ega süda teatris veel tunnistanud. Sest on ju see midagi imelist, kui oled jõudnud elus ristmikuni ja küsid eneselt: kuhu ja kuidas edasi? Siis ulatab teater sulle käe ning näitab lahkesti suunda.
Hilisõhtul metsavahelt koju jalutades vaatasin puid, kuud, tähti, see kõik oli nii tuttav ja oma. Jalutasin ja naersin pisarsilmil terve aja. Sellist õnnist hetke ei koge tihti, aga kui koged, siis annab see jõudu päris pikaks ajaks.
Kui Robert enne etendust rääkis, et pärast korduvaid esinemisi võib tükk näitlejate endi jaoks rutiinseks muutuda, siis ma loodan, et nad tõesti südamest uskusid seda, mida tegid. Näis, nagu usuksid. Mina uskusin. Aitäh Ukule ja näitlejatele, kes on teinud teatrist midagi palju-palju enamat kui paljas meelelahutus. Midagi hingele, südamele, vaimule. Midagi, mida tõesti talletada ning endas kanda. Aitäh, aitäh, aitäh! (Johanna)
*
Mõtlen juba pikemat aega, millest alustada. Alustan sellega, et "Pea vahetuse" kõrval on see mu teine lemmikteatritükk. Näitlejatöö, miljöö, sõnum, muusika - ideaalne. Jättis väga pikaks ajaks (siiani) tugeva jälje ja seedimine ning analüüsimine teatud sõnade, lausete üle käib endiselt. Uskumatu, kuidas üks inimene, kindlasti minu silmis geniaalne inimene (lavastaja), suudab sõnadesse panna midagi suuremat kui lihtsalt sõnad ja nende tähendused. Puudutas sügavalt. Nägin ennast, nägin teisi, nägin olnud sündmusi ümbruses, tulevaid sündmusi, õiglust, otsekohesust, ausust, TÕELISUST. Olen tõesti lummatud ja sellist teatrikogemust ei ole ammu saanud. Teatrinälg tekkis peale etendust koheselt, suurima hea meelega läheksin uuesti seda vaatama ja kindlasti leiaks veel sealt peidetud suuri sõnumeid. Ma arvan, et minu sõnad on hetkel isegi tühised selle kõrval, mida sain tunda ja kogeda, mõelda ja mõtiskleda. Olen tänulik, et sain suurepärast vaimu toidet. (Anni)
*
„Karjääri“ vaatamine ja sellest arusaamine oli üks etapiline tegevus. Kõigepealt kohanemine ümbrusega ja sisse sulandumine, keskendumine. Seejärel kõige pikem periood - täielik pühendumus, kuulamine, vaatamine, olemine, lahtiste otsade sidumine ja veel mingi tunne… ehk toimus samastumine või sügavam mõistmine või äratundmise rõõm. Eelviimane etapp – ümbritsevast mõjutatus sellisel viisil, et pisarad hakkavad voolama, ning arusaamatus, millest need pisarad tingitud olid, sest midagi dramaatilist ju tegelikult ei toimunud. Ja kõige viimaseks ja olulisimaks jääb bussisõit. Verivärskete ja mõrumagusate emotsioonidega tegelemine, kõikide stseenide peas läbi mängimine ning endale teadvustamine, et homme peab sisenema maailma reaalsusesse ja loogilisusesse, kahjuks.
Lavastuse kirjeldamisel piirduksin ühe sõnaga – ehtne. Emotsioonid olid ehedad, näitlejatöö oli teesklematu, pisarad olid pesuehtsad, peavalu peale püssipaugutamisi oli tõeline. Aitäh! (Ethel)
*
Ma ei olnudki enne Sadamateatris käinud, nüüd olen siis kogemuse võrra rikkam, ja veel millise kogemuse. Isegi pea nädal hiljem etendust meenutades on tunded ülevad. Või noh, mis ülevad, sellised nagu teatrilt ootakski, et saaks ka miskit vaimule või hingele. Küllap ongi see tänapäeval eriline, et looming vapustab ja liigutab, kuna on palju prahti ja kuulmist, kuid mitte kuulamist. Kuid Uku Uusberg oskab kuulata, komponeerida, tajuda ja selle kõik tervikuks kokku panna. „Karjäär“ oli sürrealistlik, kuid samas eluline. Huvitav maailm, kui teater on eluline. Seega on elu ka teatraalne ning teater võibki saada suuremaks kui elu. Sigin-sagin meie ümber ongi nagu näitemäng, ainult, et inimesed võtavad rolli ja ei oska sellest enam välja tulla, mattudes liiva alla, olles ümbritsetud mõttetusest, tulistades alla loome klassikud, et teha teed bürokraatlikule asjaajamisele.
Kõik, kes on kunagi armastanud luulet, kunsti, teatrit või loomet, kuid on loobunud sellest kõigest karjääri nimel, minge vaatama.
Hetkenautimise filosoofiat ei omandata ühekorraga, seega loodan „Karjääri“ veel kord vaatama minna. (Elsa-Maria)
*
Karjäär" lõi (kirjutan sellest pea nädal hiljem) mind pahviks. Jah, pahviks on vist õige öelda... Võttis sõnatuks ja seda olen praegugi.
Mõtlesin pärast etendust, kas peaks midagi kirja panema või mitte. Aga kõik oli ju öeldud, laval.
Kummardus Ukule! See etendus oli oma olemuses nii õige. Kõik oli ... kõik puudutas.
Tean, et mõned plaanivad tulla "Karjääri" uuesti vaatama ja seda teen ka mina, tundsin juba kohe pärast etendust, et seda on veel kord vaja kogeda.
Mis ma ikka ütlen siin enam... Millised näitlejad... Ja see liiv... ojaaa... ((Kahju, et ruumil kehv akustika.)) (Ursel)